Miks on naiselikkus nii oluline? Naiselik suhtlemine õpetab armastamist, andestamist ja mõistmist ning kingib elurõõmu. Kui lubad endal olla naiselik, seda häbenemata ja vabandamata, kui oled siiras, õrn ja armas, nagu me loodud oleme, kulgeme läbi elu rahulolus. Ma usun, et rahulolu on meie loomulik seisund – see on teadmine, et me oleme sellele maailmale igavesed piirita õnnistused, kes võivad kõike muuta ja kõike valida. Teadmine, et me oleme alati hoitud ja toetatud.
Ma ei usu vedamisse ega kokkusattumustesse, seega ei usu ma ka ohvriks olemisse. Naiselikkus on ohvrirolli vastand – julge õitsemine. Naiselik suhtlemine jälgib elus lihtsaid põhimõtteid, suhtudes ümbritsevasse nii mõttes kui teos vägivallatult, nii saad ise elada puhta südametunnistusega, elada kahetsuseta. Kahetsuseta elu on külluslik, pikk ja hinge toitev.
Lapsena puutusin kokku tüdrukuga, kellel oli komme enda enesetunnet parandada teiste arvelt. Selleks et end enesekindlana tunda, proovis ta ümbritsevate inimeste väärtust nende endi silmis vähendada. Ta tõi pidevalt võrdlusi inimeste välimuse, riietuse ja muu materiaalse suhtes, püüdes end näidata kui kõigist parem, kõige rikkam, kõige ilusam, kõige kõigem. Ta püüdis ka minu enesetunnet mõjutada ning torkas tihtipeale teravate kommentaaridega küll minu lihtsate riiete, tagasihoidliku kodu või kantud kingade kohta. Kuid see ei mõjutanud mind mitte kunagi. Juba väikese tüdrukuna sain aru, et see ei kurvasta mind karvavõrdki, sest mul on olemas kõige suurem vara, millest on võimalik unistada. Vara, millega miski pole võrreldav, millest miski pole kõrgem. Mida miski ei saa minult ära võtta. Ja see vara on kodu, kus elavad minu ema ja isa, kes teineteist armastavad. Nende armastus teineteise vastu, nende abielu kinkis väikesele tüdrukule enesekindluse, usalduse ja turvatunde, millega miski polnud võrreldav. See oli tunne, mis kaitses mind mistahes halva eest.
Seesama end teistest paremaks pidav tüdruk kippus igal võimalusel minu juurde koju. Ta nautis hoolitsust, mida minu ema kinkis igale külalisele. Nautis kodutunnet, mis õhkas koos kasvanud ühisest perekonnast, sooja suhtlemist, naerupahvakuid, täielikult konfliktivaba energiat, armastust, kokkuhoidvust. Ta ei tahtnud kunagi lahkuda. Temal kahjuks seda ei olnud. Teda kasvatas üksikema, kellel olid küll poiss-sõbrad, aga mitte abikaasat. Ta nägi tihti nendevahelisi konflikte, kuulis teineteise peale karjumist, koges lahkuminekuid. Sellepärast mõistsin kohe, miks ta käitub nii. Miks ta peab tegema haiget teistele, et sellel moel tunda end väärtuslikuna, miks ta ei suuda olla kaastundlik ega väljendada armastust. Olin väga noor, kuid teadsin – kõige tähtsam elus on perekond, armastus ema ja isa vahel, nende kindel abielu, mis on rõõmuga täidetud, ning rahulolu, mis voolab perekonda naiseliku naise südamest.
Ma olen alati igatsenud kasvada selliseks naiseks nagu minu ema ning valida endale abikaasa, kes oleks kaitsev ja hooliv nagu minu isa. Olla armastav, naiselik abikaasa ja hoolitsev ema on minu elu suurim ja tähtsaim eesmärk. Õigete teadmiste olemasolul on võimalik tervendada kõike ning selle alla käivad ka suhted. Kõige lihtsam on lüüa käega ning lükata süü oma kaaslase õlule, kuid naiselikkus õpetab meid vaatama otsa iseendale. Otsima vastuseid iseenda seest ning leidma sealt energia, mis on võimeline korda saatma suuri imesid.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim peagi ilmuvast Mari Metsalliku raamatust “Naiselikkuse saladused”.
“Naiselik suhtlemine õpetab armastamist, andestamist ja mõistmist ning kingib elurõõmu. Kui lubad endal olla naiselik, seda häbenemata ja vabandamata, kui oled siiras, õrn ja armas, nagu me loodud oleme, kulgeme läbi elu rahulolus. Naiselikkus on ohvrirolli vastand – julge õitsemine. Naiselik suhtlemine jälgib elus lihtsaid põhimõtteid, suhtudes ümbritsevasse nii mõttes kui teos vägivallatult – nii saad ise elada puhta südametunnistusega, elada kahetsuseta. Kahetsuseta elu on külluslik, pikk ja hinge toitev. Naiselik energia tervendab tühimikke mehe südames ning annab talle jõudu. Ka kõige tahumatum, endassesulgunum ja külmem mees muutub naiseliku energia puudutusest. Minu jaoks on elus kõige tähtsam perekond, armastus ema ja isa vahel, nende kindel abielu, mis on rõõmuga täidetud, ning rahulolu, mis voolab perekonda naiseliku naise südamest. Ma olen alati igatsenud kasvada selliseks naiseks nagu minu ema ning valida endale abikaasa, kes oleks kaitsev ja hooliv nagu minu isa. Olla armastav, naiselik abikaasa ja hoolitsev ema on minu elu suurim ja tähtsaim eesmärk,” tõdeb autor.
Mari Metsalliku eluviis ja ilmavaade on tänapäevastest tavapärasustest tõenäoliselt veidi teistmoodi. Tänu sellele mõjuvad tema lähenemine ja lood lugejale värskelt ja kohati lausa muinasjutuliselt. “Naiselikkuse saladused” on kirjutatud viisil, justkui kirjutaks Mari oma isiklikku päevikusse iseenda jaoks – läbi sügavate, kuid kergete tunnete just nendest hetkedest, mida tahaks igaveseks säilitada ja lastele pärandada. Autor usub, et heatahtlikult ja õnnetundes kirjutatud sõnad on pühad ja valgusküllased ning hakkavad neid lugeva inimese hinges kaasa helisema.
Kirjastuselt Pilgrim ilmus Mari Metsalliku esimene raamat “Metshaldja päevik” 2014. aastal.
