Mehelikkuse kulminatsioon on isaks olemine ja sellega ei pea ma silmas ainult seemne istutamist, sest sellega saab hakkama iga tühikargaja, vaid ka vastutuse võtmist, isana olemas olemist ja kasvatamist. Naiselikkuse kõrgeim tipp on loomulikult emadus. Ühe väikese keha molekul molekuli haaval ülesehitamine, enda sees kandmine kolmveerand aastat ja kui kõik õnnelikult kulgeb ning temast sünnib väike ime, siis ka kõik ülejäänud emaks olemise rõõmud ja kurbused elu lõpuni, kirjutab Margus Vaher raamatus "Kuidas armastada naist?".
Loomulikult pole keegi meist lapsevanemaks sündinud ning sel kasvamise teel tuleb küllap lõviosal meist ette tuhat ja üks väikest viga/õppetundi, aga see kõik on maailma kõige loomulikum viis selles protsessis ka õnnestuda. Kuna uue ilmakodaniku sünd ja eksistents toob paarisuhtesse alati kaasa rea väljakutseid, siis palusin enda FB-blogi “Mis tegelikult loeb?” naislugejatel omalt poolt välja tuua mõne asjaolu, mida nad emade ja naistena väga sooviksid, et mehed mõistaksid ning millega arvestada võiksid. Suur aitäh neile kaasa mõtlemast.
