Sa ütled: “Ma olen paks”, “Ma olen masenduses”, “Ma olen vaene, murtud ja lootusetu”, “Ma olen vihane” või “Ma olen rumal”, justkui oleksid sa see mõte, tunne, olukord, kehaosa. Aga need on väärad määratlused – just sellised, mis põhjustavad ebavajalikku valu ja lasevad piiridel püsida. Sind on niimoodi mõjutatud, et samastaksid end oma meele ja kehaga ning see on su olemuse vangistanud. Descartes’i kuulus ütlus cogito ergo sum (“Ma mõtlen, järelikult olen”) on tänapäeval muutunud lääne filosoofia aluseks. Selle asemel et arvesse võtta Tegeliku Mina mitmedimensioonilisi aspekte, kasutame mõtlemist oma olemise esmase indikaatorina.
Eelmise sajandi jooksul on ajutegevus saanud teadusuuringute peamiseks keskpunktiks. Ja tänapäeval kohtleb ühiskond näiteks ärevust ja depressiooni liiga sageli vaid ajukeemia probleemidena. Kõige tipuks tegeleb lääne psühholoogia järjest enam “positiivse mõtlemise väega”, mis on saanud väga mõjuka spirituaalse liikumise New Thought aluseks. Ent orienteerumine vaid mõistusele on piirang. See ei võta arvesse isiksuse vibratsioonilist tervikut. Jah, mõistus on osa sellest, kes sa oled, aga on ka Olemise tuum – teadlikkus, mis suudab jälgida, mõjutada ja formuleerida mõttemustreid. Oma järelduses jäi Descartes’il kahe silma vahele põhitõde: “Ma olen, järelikult mõtlen.” See “ma olen” tähendab Olemist või Hinge, mis esindab meie potentsiaali totaalsust. Kui mõtled: “Ma olen rikas”, siis on see piiratud jõuga mõte, sest sellel on piiratud ühendus oma allika, hingega. Sa võid miljon korda mõelda: “Ma olen rikas”, aga väga harva tekitab seda tüüpi mõtteharjutus käegakatsutava muutuse. See on nagu virisemine, et oled pimeduses, ehkki elad jõujaama kõrval või sul on ligipääs elektrile, aga sa ei pane kunagi tulesid põlema. Jõujaam esindab võimalikku ühendust. Olemus, kui see on esile tulnud, annab jõu transformatsiooniprotsessile. Kuni su mõttelised soovid pole Olemise väega kooskõlas, ei saa need täituda.
Meie kultuur teeb iidoli kehast kui väärt olemise kodust ja mina asukohast. Hea vormi saavutamine on nagu religioon – äärmuslikud dieedid, meditsiiniprotseduurid kosmeetilistel põhjustel, selfid ja kuulsustega tegelemine. Statistika näitab, et suur osa inimestest pole oma keha suuruse ja kujuga rahul, isegi kui keha on terve ja tugev. Ja ehkki sotisaalmeedia psühholoogilisest mõjust pole veel täielikult aru saadud, pole kahtlustki, et see toidab kultuurilist vaimustust välimusest ja kunstlikkusest. Tänapäeval on isegi spirituaalsus madal ning keskendub kehale ja meelele. Ida müstika on lääne inimesele tehtud vastuvõetavamaks ning palju selle sügavusest ja eesmärgist on läinud tõlke käigus kaduma.
Hatha-jooga, üks vanimatest ja sügavamatest praktikatest, on muutunud keha venitamiseks ja aeroobikaks – võimlemistreeninguks. Paljud meistriklassid ja “spirituaalsed retriidid” keskenduvad sellele, et inimesed saavutaksid teatud tulemusi – rohkem raha, hea suhe, saledam keha – aga vähesed neist keskenduvad inimeste ühendamisele oma hingega, selle igavese Olemise osaga, mis on väljaspool aega ja ruumi.
Kollektiivne alateadvus omastab “spirituaalsed” tegevused, aga muudab need ebaefektiivseks, kindlustades, et miski liiga palju ei muutuks. Kõik see, mis ähvardab praegust olukorda või mis suudaks midagi muuta, demoniseeritakse, sest see ähvardab suuremat egostruktuuri.
Inimesed loevad transformatsiooni kohta raamatuid või õpivad ära tehnika, aga vähesed lähevad sellest kaugemale, et leida ja nähtavale tuua oma hinge. Aga see kõik hakkab muutuma. Viis, kuidas inimesed on määratlenud oma mina, on liikunud faasidena. Need faasid on evolutsioonilised. Nüüd on aeg jõuda hinge äratundmise faasi. Sul on mõistus ja keha, aga sa ei tunne Hinge. Sa oled Olemine, kes kogeb meelt ja keha. See Hinge mäletamine tähendab valmisolekut tõde vastu võtta nagu ida müstikud. Täielik transformatsiooniline paradigma, mis nüüd silmapiiril paistab, nõuab eelkõige Tegeliku Mina kaasamist. See on teadliku inimevolutsiooni laine – teadlikkuse avardumine terviklikkuse sügavustesse. Kuni hing pole täielikult vabastatud ja avatud, ei saa see avaldada sinu elus oma täit väge ja potentsiaali. Vaid hingel on piisavalt väge sinu muutmiseks. Hingega samastumine ja samadhi-seisundisse jõudmine on järgmised evolutsioonilised sammud.
Kui sa lepid eluga maailmas, kus koged vaid väga piiratud osa sellest, kes sa tegelikult oled, siis tekitab see sinus segadust. Sa ei tea, mis see on, aga tead, et miski puudub. Sa tead sügaval sisimas, et on veel midagi. Su meel püüab tulutult leida rahu ja täitumust väljastpoolt, sest sinnapoole on sind õpetatud vaatama. Järgneb pöörane otsing. Su meel ajab sind hulluks, kui püüad seda tabada – planeerides, kujutledes, muretsedes, vihastades, masendudes. Ja sa arvad, et kõik need mõtted on “sina”. Ent sa saad astuda sammu tagasi ja jälgida, kuidas su mõtted mööda voolavad, samamoodi nagu sa jälgid eredavärviliste troopiliste kalade ja roomavate olenditega akvaariumi. Kas sa oled hiilgavate uimedega kala? Muidugi mitte. Sa oled see, kes jälgib neid vees ujumas. Samuti pole sina su mõtted – sa oled Vaatleja. Vaatleja, teadlikkus on sinu Tegelik Mina.
Ühel hetkel sa armastad kedagi ja järgmisel vihkad teda. Aga kui armastus näib kaduvat, kas siis sina kaod samuti? Ei. Sina oled ikka siin, kurvastad koomiksite või küpsistega voodis. Pole tähtis, kui valus sul on või kui palju kuumi pisaraid sa valad oma kõige sügavamas masenduses, sina pole oma kurvastus ega südamevalu. Sina pole see kiindumus, mida sa tunned, samuti mitte hirm, vihkamine, naer. Kui sa saad teadlikuks oma Tegelikust Minast, siis näed, kuidas su tunded ilmuvad ja taanduvad, just nagu istuksid veepiiril ja tunneksid külmi laineid ühel hetkel üle su varvaste loksumas ja järgmisel tagasi tõmbumas. Emotsioonid on osa su kogemusest ja sa lubad endal neid läbini tunda, aga need ei kontrolli ega määratle sind. Ja siis need mööduvad.
Igal hommikul paned sa jalad voodi ette põrandale maha. Tõenäoliselt lähed vannituppa. Sa vaatad end peeglist – kiire pilk oma näole. Kes sulle vastu vaatab? Kui lähed duši alla, siis hindad oma puusi, reisi, tagumikku. Sa identifitseerid end oma kehaga ja arvad, et see on liiga tönts, vormist väljas või kortsus. See äratab sinus emotsionaalse reaktsiooni ja sellega jõuad sa järeldusele: “See olen mina.” Aga su keha pole Tegelik Mina. Ja ikkagi sa pidevalt tugevdad mõtet, et on. Mõtle, mis tunne on samastada end kehaga, mis pole kunagi täiuslik, pidevalt vananeb, sageli kannatab ja lõpuks sureb. Mõtle, mis tunne on samastada end kaootiliste mõtetega – mõned on rõõmsad, mõned ebaloogilised, mõned on vihkavad, segased või selged. Mõtle, mis tunne on samastada end emotsioonidega, mis vahel ujutavad sind üle ja teinekord panevad su põgenema. See on elu nagu Ameerika mägedel ja võib igaühe hulluks ajada. Kui keha on oma parimas seisundis, kui meel on pool minutit rahulik ja sa tunned end õnnelikuna, siis on kõik hästi. Aga ülejäänud 99,8 protsenti ajast on see pisut jabur. Pole midagi imestada, et sa tunned end väärtusetu ja kurvana. Sa oled Tegelikku Mina varjanud ja samastanud end tekitatud olemuse ja keha, meele, emotsioonidega – ning need kõik on pidevas voolamises. Sellel piiratud samastamisel puudub tugev alus.
Kujuta korraks ette maailma kõige vaimustavamat, innovatiivsemat pilvelõhkujat, mis särab öise taeva taustal ja valitseb linnamaastikku. Nüüd kujuta ette, et see esmaklassiline, ülimalt moodne torn on ehitatud liivale, ilma betoonist ja rauast tugevdusteta. Kui hoonel pole tugevat alust, siis variseb see kokku. Seesama juhtub sinu elus. Olukorras, kus sa oled eraldatud oma Tegelikust Minast, võid tunda end sisemiselt nõrgana, justkui võiksid mis tahes raskuse või kriitika tõttu kildudeks puruneda. Iga tagasilöök, mida elu toob, mõjub rängalt. Sa koged väärtusetusetunnet ja elad, püüdes vastu seista oma hukkamõistvatele mõtetele, tunnetele, välimusele ja ümbrusele. Ja siis jäädki sinna pidama, sest sind on õpetatud iga oma rakuga kinni hoidma sellest, mis on “normaalne”, isegi kui normaalne tähendab kaost, toimimatuid suhteid või rahalise turvatunde puudumist. Sa klammerdud selle külge, mis on sulle tuttav, isegi kui see on vaid keskpärane. Sa klammerdud, sest tekitatud mina suurim hirm on tundmatus.
Elu ei saa sind enam kunagi lollitada. Ehkki see püüab sind pidevalt veenda, et sinu suurimate soovide täitumiseks on lõputuid takistusi, oled sa nüüd ärganud. Sind ei saa kõrvale kallutada. Piirangud, mis hoidsid sind kunagi pimeduses, on aegapidi kaotamas oma võimu sinu üle. Kui ühined oma Tegeliku Minaga – oma hingega -, siis saavutad otsekohe hämmastavaks transformatsiooniks vajaliku väe ja potentsiaali. See vägi ei nõua jõupingutust, ponnistust, püüdlemist. See on kõige loomulikum kogemus üldse, aga tundub täiesti võõras, sest meid on pidevalt treenitud sellest kaugele eemale liikuma. Sinu kaunis meel, sinu ideaalne keha, sinu väljendusrikkad emotsioonid – just need teevad sind unikaalseks. Need kõik on sinu hinge liiklusvahendid.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Panache Desai raamatust “Väärtuste ennast”.
Panache Desai on tänapäeva vaimne õpetaja ja visionäär, kelle sõnum, mis rõhutab armastuse ja eneseväärtustamise tähtsust, on toonud ta seminaridele ja töötubadesse tuhandeid inimesi kõikjalt maailmast. Ta ei pea end kuuluvaks ühtegi religioossesse ega spirituaalsesse rühmitusse ning aitab inimestel vabastada end valust, kannatustest, kurbusest ja piiravatest uskumustest. Panache sündis ja kasvas Londonis. Pärast elu muutvat kogemust ülikooli viimasel kursusel pühendus ta vaimsusele ning lahkus Londonist ja sõitis Ameerika Ühendriikidesse. Panache ebatraditsioonilised meistriklassid, telesaated ja veebiülekanded innustavad inimesi üle maailma. Ta pakub energeetilisi vahendeid ja tehnikaid, et avada inimestes peituvat lõpmatut potentsiaali.
