Tere, kallis Mees!
Kirjutan sulle kirja, mis on mõeldud ja pühendatud mehele, keda kõige rohkem siin maa peal armastan. See oled sina, mu mees, mu armuke, mu sõber ja teekaaslane, kes avas mu hinge ja pani mõtlema selle üle, mis on tähtis ja kes oleme meie, naised, armastades meest. Pole saladus, et naised jäävad alati meestele saladuseks. Et seda saladusloori veidi kergitada, otsustasin kirjutada need kirjad kõik sulle, Mees, kes sa esindad kogu meessugu minu, naise jaoks.
Mu elu pole olnud lihtne ja kerge, sest mu kasvuraskused ja välismõjutused, isegi vägivald, mida olen nooruses palju kogenud, on jätnud oma pitseri. Selle paketiga olen praegu see, kes olen täna, viiekümneaastaselt. Olen lõpuks saanud naiseks, kes suudab toime tulla iga raskusega ja samas jääda alati naiseks. Olen küll elanud oma elu keeruliseks ja pinnale jäämiseks olen pidanud palju kibedaid pisaraid valama, palju alla neelama ja ennast kehtestama, kuid ometi ei kahetse ma midagi, sest miski selles eluvõitluses pole olnud asjata. Olen tõmmelnud palju oma tõmbetuultes ja ekselnud nagu Odüsseus elumere lainetel, tehes lõpmatul hulgal suuri “ämbreid”, et otsida iseennast ja oma kohta siin taeva all. See kõik on õpetanud mind jääma iseendaks igas olukorras ja vaatama enda sisse ning tunnistama tõde.
Mis on tõde? Ei ole olemas absoluutset tõde. Igaühel on oma tõde ja iga naine on täiesti eriline. Ka mina olen eriline, kuigi mu raamatut lugedes tunneb nii mõnigi naine siit ära sarnaseid mõtteid, tundeid ja situatsioone. Paljud aga loevad ja mõtlevad, et see, mis siin kirjas on, pole tõsi. See ongi valiku küsimus. Ka sina, Mees, kui mu mõtteid siit loed, mõtled ehk, et see naine on täielik grazy woman, kuid jäägu sulle see õigus. Hullus ongi oma mõtteid ja elu paljastada, igaüks seda ei julgeks. Ometi juhtub suletud uste taga ja öö varjus nii mõndagi ja ka igaühe enda peas on teinekord mõtteid, mille avalikustamine tooks kaasa skandaali. Inimeste salajased mõtted ja teod ei olegi alati puhtad ja kui me räägime neist ausalt, siis võimendub selle teo või mõtte energia ning see võib ehmatada. Nüüd, kui olen keskealine naine, mõistan järjest enam, et karta ja häbeneda pole midagi – see ongi ELU, mille oleme elanud nii, nagu oleme osanud vastavalt oma arengutasemele, ja seda varjata või häbeneda on täiesti ülearune. Asjadest tulebki rääkida õigete nimedega. Kui igaüks hakkaks ühel päeval varjamatult oma mõtteid rääkima, kartmata kellegi hukkamõistu ja arvustamist, siis oleks maailm hoopis teistsugune. Aga inimestele meeldib see maskiball, milles lakkamatult osaleme. Eluteatris ei ole rolle jagatud, vaid me ise valime omale rolli, mida etendame sobivas misanstseenis. Ka naise- või meheroll on roll. Muidugi, me oleme sündinud naiseks või meheks ja seda muuta ei saa, aga me saame olla lihtsalt inimene, mitte ei pea seda võimalikult heaks “mängima”, et ühiskond meid aktsepteeriks. Me saame olla lihtsalt naine ilma seda mängimata kõigi oma vajaduste ja soovidega, kogu oma tõelise olemusega, kogu oma naturaalsuses, olla ÜRGNAINE. Olla naine on minu sünniõigus, kuid olla inimene on minu valik. Mina saan ise valida, milline inimene ma olen. Ja seda ei saa minult võtta keegi, isegi mitte vägivaldselt.
Kirjutan sulle, kallis Mees, oma lõpututes kirjades, milline naine ma olen, mida mõtlen, tunnen ja olen omal nahal tunda saanud. Kõik ei ole hea ja lõbus, on ka kurbi ja lausa vägivaldseid lugusid, kuid samas kirjutan ka naljakatest, toredatest ja rõõmsalt intrigeerivatest situatsioonidest. Kirjutan sulle siiralt ja ausalt armastusest, seksist, tunnetusest, vägivallast, emadusest ja meestest. Milline on ilus naine ja ilus mees ning mida ma ilust üldse arvan. Kirjutan ka katsest proovida ära, kuidas on olla MEES. Räägin petmisest ja armukadedusest, suhetest üldse mehe ja naise vahel. Teen seda läbi oma teravate elukogemuste. Mu mõtetes ja lugudes pole avaldatud inimeste nimesid, kaitstes nende privaatsust, kuid lood ise on tõsielulised, sellised, nagu need olid. Midagi siin raamatus pole välja mõeldud ega ka juurde pandud. On nii nagu on, isegi mu mõtted. Paljudele pole need mõtted vastuvõetavad, kuid nii mõtlen mina, naine ja inimene teie hulgast. Mu kirjades on palju armastust, aga ka valu ja pettumust. On nii ehtsaid armastuskirju, mida saatsin sulle meie armastuse alguses, kui ka aegade jooksul tekkinud mõtteid ja kogemusi. On minevikukogemusi ja olevikus toimuvaid asju.
Armastus on keeruline ja see on meis endas olemas. Armastus areneb koos meiega. See kasvab meie sees ja elab oma elu. Olen tundnud armastust noore neiuna ja tunnen seda ka nüüd, viiekümneselt. Armastus ise ei muutu, kuid muutun mina armastuses. See armastus, mida tundsin noorena, oli hoopis teistsugune kui see, mis on praegu. Küpse naisena olen õnnelikum kui kunagi varem, sest ma olen sisemiselt tugevam, targem, armastuseküllasem ja omas mahlas ilusam. Olen nagu hea vein, mis laagerdub aeglaselt, kuid läheb aina paremaks. Ma säran ja olen lihtsalt õnnelik, sest mul on kõik, millest olen unistanud ja mida soovinud: ma olen sisemiselt tasakaalus, mul on armastav pere, lapsed, lapselaps ja minu elukogemused. Mul on pagas, mida jagada kõigi naiste ja meestega. Ja ma ei karda. See olengi mina, NAINE.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Jana Paulmani raamatust “Kui naine armastab meest”.
Oled oodatud ka raamatu esitlusele:
10. märtsil 18.00 Tallinnas, Solarise Apollo raamatupoes
11. märtsil kell 18 Pärnus, Pärnu Keskuse raamatupoes
17. märtsil kell 18.00 Tartu Kaubamaja raamatupoes
18. märtsil kell 18.00 Rakveres, Põhjakeskuse Rahva Raamatus
