400 aasta vältel täiendasid seda omamoodi kõik siin elanud valitsejad. Parkla laiendamise ajal (1984-1985) tuli kogemata ja kõigile täielikuks üllatuseks välja Louvre’i algse kindluslossi vundament, mis oli pea täielikult säilinud. Mina alustangi oma Louvre’i-ekskursioone alati sellest vanast vundamendist, et inimesed saaksid kõndida kunagise vallikraavi põhjas, ümbritsetuna 12. sajandist pärinevast kindlusmüürist.
Elamiskõlbulikuks ja ilusaks lasi lossi ehitada Itaaliat armastav François I. Praeguseks on Louvre’ist saanud maailma suurim muuseum, mida külastab üle 10 miljoni inimese aastas. Huvitava vinjetina võib siia vahele mainida, et kui Louis XIV 17. sajandil Versailles’ lossi ehitas ja kogu kaaskonnaga sinna kolis, jäi Louvre tühjaks. Et mitte nii suurel hoonel niisama seista lasta, jagati see korteriteks ja kel hammas peale hakkas, seal elada siis ka sai. Ühes sellises omamoodi “kommunaalkorteris” elas näiteks jutuvestja Charles Perrault’ vend Claude, kellest meil seoses sellesama Louvre’i balustraadiga allpool juttu tuleb.
Võib-olla olete teiegi just nüüdsama Louvre’is hommikuse ringkäigu lõpetanud. Kuid isegi kui te lossis sees ei käinud, tasub ikka alustuseks Louvre’i sisehoovi tulla. Siinsel Carrouseli väljakul peeti kunagi tikitud tekkide ja uhkete soengutega kaunistatud hobuste paraadi. Hobused kõndisid ringiratast ümber väljaku ja kui see kujutluspilt enda silme ette manada, ei ole raske aru saada, miks tänapäeva karussellidel just selline nimi on.
Kui Napoléon võimule sai, tahtis temagi Louvre’ile jätta oma jälje, kuigi temas polnud grammigi kuninglikku verd. Muuhulgas hakkas ta rahvale raha eest “Mona Lisat” näitama ning seepärast kutsutigi Louvre’it teatud perioodil Napoléoni muuseumiks.
Antiikkultuuri suure austajana laskis ta Pariisi ehitada lausa kaks triumfikaart. Üks neist asub siinsamas ning seda kutsutakse väljaku järgi Carrouseli kaareks, kuid samuti väikeseks Triumfikaareks (eesti keeles ka Ratsaballeti kaareks). Selle alt kaheksakilomeetrist peatelge ehk perspektiivi vaadeldes näete peale Concorde’i väljaku obeliski veel kaht kaart. Keskmine, samuti Napoléoni poolt rajatud suur Triumfikaar, on neist kindlasti kuulsaim. Viimase, 100x100m Carrara marmorist Suure Kaare, laskis president François Mitterrand Taani arhitektil Johan Otto von Spreckelsenil ehitada La Défense’i linnajakku. Mõõtmete poolest mahuks selle alla terve Jumalaema kirik!
Kuna kaared asuvad ühel joonel enam-vähem võrdsete vahedega ja kasvavas suuruses, tekib Carrouseli väljakult piki perspektiivi vaadates nn matrjoškaefekt ning La Défensi kaar on ilusaks punktiks lausele, mida nimetatakse Pariisi peateljeks.
Just mööda sedasama perspektiivi me peatselt liikuma hakkamegi. Kuid kindlasti ei saa me siit lahkuda enne, kui oleme rääkinud kahest märgilisest objektist. Esimest neist me küll juba mainisime, kuid ei saa kirjutada raamatut Pariisist, kus Triumfikaart (Arc de Triomphe) pelgalt möödaminnes mainitakse. Triumfikaare loo proloogi kirjutas Louis XIV ehk Päikesekuninga aedade arhitekt André le Nôtre juba 1664. aastal, kui talle tekkis plaan Tuilieries’ aedade perspektiivi pikendada. Plaani elluviimiseks kuivendas ta esmalt ära Concorde’i väljaku taga (praeguse Champs-Élysées’ tänava alguses) oleva soo ning rajas sinna uhke Prantsuse stiilis pargi. Nõnda saigi alguse esimene perspektiiv, mis plaanide kohaselt pidi lõpuks välja jõudma Saint-Germaini allee kuningapaleeni.
Väga suure antiikkultuuri austajana soovis Napoléon Bonaparte Pariisi püstitada maailma suurimat triumfikaart. Tema plaanid nägid ette midagi Tituse triumfikaare sarnast, kuid kõigepealt oli vaja leida sobivaim asupaik. Algselt tundus parima valikuna Bastille’ väljak, kuid see jäi keisri elukohast, Tuileries’ paleest, liiga kaugele ja Napoléon soovis oma võidukaart kodust näha. Võidukaar otsustati seega ehitada perspektiivile, kus asus ChampsÉlysées, Chaillot’ künka otsa. Ehituskäsk anti kohe pärast võidukat Austerlitzi lahingut 1806. aastal ning 15. augustil (Napoléoni sünnipäeval) pandigi paika nurgakivi. Ehituse ajal abiellus Napoléon teist korda. Tema uueks väljavalituks oli Marie-Louise ning Napoléon soovis oma väljavalituga Pariisi läbi Triumfikaare sisse sõita. Kuid oh häda – Triumfikaar polnud veel kaugeltki valmis. Probleemi lahendamiseks laskis Napoléon püstitada butafoorilise puust ja lõuendist kaare ning nii ta saigi oma noore naise täies aus ja hiilguses kaare alt läbi tuua.
Napoléon kaotas aastal 1814 võimu – ta pagendati alguses Elba ja pärast St Helena saarele, kus ta ka suri. Prantsusmaa viimane kuningas, Louis-Philippe, otsustas aga tema põrmu 1840. aastal Pariisi tagasi tuua, ja seda läbi nüüdseks täiesti valmis Triumfikaare.
Nagu hea õpetaja valmistab end igaks tunniks ette, nii vaatab ka hea giid enne ekskursiooni ikka oma märkmed üle. Nende kaante vahele on koondatud Marina Laikjõe aastate jooksul kogunenud ülestähendused. Muidugi oleks kõige parem neid jutte ekskursiooni käigus giidi enda suust kuulda, kuid raamat “Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis” annab kõigile üsna harukordse võimaluse piiluda sisse kogenud giidi isiklikku märkmikku ja saada sealt infot, mis võib tähelepaneliku lugeja muuta Pariisi tavakülastajast peaaegu asjatundjaks.
Marina Laikjõe sündis Tallinnas 1967. aastal. Ta on lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele eriklassi ja Tartu Ülikooli vene filoloogia erialal. 1994. aastal alustas ta Pariisi-reiside korraldamist ja pärast 43-aastaselt Pariisi kolimist omandas sealse giidide ülikooli diplomi, tänu millele on Prantsusmaa kultuuriministeerium talle väljastanud eluaegse giidilitsentsi, mis võimaldab ekskursioone ja loenguid läbi viia kõikides Pariisi ja Prantsusmaa muuseumites ja lossides.
