Jamal astus tuppa sirgeselgselt mõõdetud sammul, tegi seal viisaka tiiru, surus oma ilusat oliivikarva kätt kõigi kohalolijatega, kes kombekalt püüdsid, kuid ei suutnud silmi pöörata temalt ega tema pikalt süsimustalt poole seljani ulatuvalt ruskelt patsilt, tema prinkidelt kannikatelt ega kergelt karvaselt rinnaesiselt, mis paistis poolsündsalt välja kiiskavvalge triiksärgi alt moekalt lahti jäetud nööpide vahelt.
Tema särgile olid kuldse niidiga tikitud imepisikesed jahikullid, ta nööbid olid pärlmutriga kaetud. Jamali tutvustati kui rikast investorit, kes oli ka luksushotelliketi omanik, kuid mis veel hullem, ühtlasi ka edukas ratsatreener ning talle kuulusid uhked tallid kaugel maal.
Tema valgest marmorist ja puhaste purskkaevudega tallid asusid Hispaanias. Tema hobuste lakad olid säravamad ja siledamad kui tema naiste juuksed. Kirsi kuulas suu ammuli lugusid selle eksootilise mehe elust ja tegemistest ning oli nii ähmi täis, et otsustas endale hõõgveini juurde valada. Kuna ta käed aga olid ehmatusest pehmed, siis ei pannud ta tähele, mida teeb, ning valas osa veinist klaasist mööda, otse lumivalgele vaibale ning oma imeilusale hõbedasele jõulukleidile. “Issand kui loll ma olen!” ehmatas Kirsi. Tema erutus aga ei jäänud märkamata Henry vennale, kes veel samal õhtul soovitas Henryle, et ta Kirsi maha jätaks. Henry armastas Kirsit väga ja ei tahtnud teda teistega jagada. Kirsi oli aga Jamali nägemisest peast soe, ning kui Jamal järgmisel päeval ootamatu ettepaneku tegi talle Hispaaniasse külla minna, ratsutama ja mere äärde puhkama, võttis Kirsi selle kutse vastu ilma tagajärgi kaalumata.
Kirsi tormas Henry juurde ja rääkis talle Jamali kutsest ja sellest, et soovib kohemaid Hispaaniasse sõita, ratsutama, ning oleks hea, kui Henry ka kaasa tuleks. Henry oli löödud. Ta sai Kirsi näoilmest ja hõõguvast jumest aru, et Kirsi oli Jamalist sisse võetud. Selle asemel et koos Kirsiga Hispaaniasse sõita ja seal koos aega veeta või siis teha Kirsile vastuettepanek koos kahekesi sõita hoopis kusagile mujale, kus Kirsile meeldiks ja ta Jamali unustaks, esitas Henry hoopis Kirsile ultimaatumi – mina või Hispaania! Seda ei olnud aga Henry oodanud, et Kirsi valib Hispaania.
Henry tegi viimase katse Kirsit peatada ja tema meelt muuta, rääkides talle, et Jamal ei ole tegelikult nii rikas, kui ta välja lasi paista. Kirsi teadis, et Henry rääkis seda vaid Kirsi peatamiseks. Henry aga ei teadnud, et Kirsit ei huvitanudki Jamali rikkused. Sest Kirsi ei teadnud veel isegi, mida ta Jamalilt tahab, aga teadis seda, et ta peab selle välja uurima.
Milline saatuse iroonia – mõtles Kirsi. Ta oli Henryt ju kohanud just teel Hispaaniasse. Järelikult oli see kutse Kirsi saatusereha tema karmarattas, mis teda Hispaaniasse suunas. Kirsi pidi minema…
Henry vend viskas selle uudise peale Jamali viisakalt nende mõisast välja, öeldes, et nad arvavad, et kuuldavasti ootavad Jamali pakilised kohustused hoopis mujal. Jamal sai vihjest aru, kuid mitte oma süüst. Ta pakkis asjad, tellis autojuhi järele ning kihutas mööda kauneid külateid Londoni poole, kus tal oli enda sõnul mitmeid firmasid ning investeeringuid.
Kirsi oli taaskord elu suurimas segaduses. Kuidas on see võimalik, et ta läheb lahku oma elu armastusest mingi imeliku võõra mehe pärast, kellest ta ei tea midagi, ja sõidab temaga tundmatusse kohta tegema tundmatuid asju. Ja ahastamapanev oli see, et mitte kumbagi pidi ei olnud tal pääsu ega tagasiteed. Sest ta teadis, et saab olema väga õnnetu, kui ta läheb, ja veel õnnetum, kui ei lähe.
Jamal oli Kirsile e-kirjaga saatnud lennukipiletid Malagasse. Kirsi maandus soojas Hispaania tuules sujuvalt. Lennujaamas oli tal vastas autojuhimütsiga mees, kes hoidis käes silti Kirsi nimega. Nad istusid autosse. Kirsi istus tagaistmel, nutt kurgus. Kas ma hävitasin oma elu selle reisi nimel? Kus Jamal ise on? Miks ta mulle vastu ei tulnud ja autojuhi saatis? Kas Kirsi on Jamali jaoks suvaline külaline? Või tundis Jamal sama müstilist tõmmet nagu Kirsi? Sellist, kui sa ei tea, mida sa tahad, aga tead, et tahad teada saada.
Nad sõitsid Malagast läbi, mööda sillerdava Vahemere vahuste lainetega kallast Marbellani ja edasi, kuni keerasid peateelt eemale, roheliste golfiväljakute vahele, kus olid imelised helevalged luksusvillad helesiniste basseinide ja liivarandadega. “Kas siin algab minu uus ja eksootiline elu?” jõudis Kirsi mõelda, kui nägi kaugelt lähenevat Jamali, tumelillast siidist hommikumantlis, mille alt paistsid punnis ujumispüksid ja ei midagi muud, klaas apelsinimahla ühes ja sigar teises käes.
“Tere!” hüüdis rõõmus Jamal ning andis autojuhile korralduse Kirsi kohver tema magamistuppa viia. Autojuht vaatas korraks Jamalile küsivalt otsa. Jamal noogutas. Autojuht ruttas kohvriga villa peauksest sisse. Jamal juhatas Kirsi aiarohelusse, siniselt sillerdavate basseinide äärde, kuhu oli kaetud hommikusöögilaud. Nad sõid ja ajasid juttu. Kirsi ei saanud aru, kes ta on, miks ta seal on ja mis edasi juhtuma peaks. Kas Jamal oligi teda ratsutama ja puhkama kutsunud? Ja miks ta Henryt ei kutsunud? Ja kuidas ta aimas, et ma kutse vastu võtan ja üksinda tulen?
Vastused Kirsi küsimustele saabusid õige pea. Peale päevast ratsutamist, ujumist meres ja kokteilide nautimist basseini äärses lehtlas tundis Kirsi end palju mugavamalt. Päike hakkas loojuma. Nad sõid suures söögisaalis õhtust, Kirsi, Jamal ja kaks Jamali kohalikku sõpra, ilusas musklis ratsatreenerit. Viimased kaks jätsid peale õhtusööki Jamali ja Kirsiga viisakalt hüvasti ning lahkusid. Kui Jamal ja Kirsi olid taas kahekesi, peale kohvi ja paari pitsi konjakit, mille Jamal serveeris Kirsile tema kõrval diivanil istudes, tegi Jamal Kirsile ettepaneku magama minna. Kirsit ehmatas see järsku, sest ta oli päeva jooksul Jamaliga ära harjunud kui ratsatreenerist sõbraga. Kirsi tundis endiselt, kuidas Jamali lähedus oli müstiline ja ajas surisema, aga igasugune inetutele tegudele sundiv erutus oli täiesti puudu. Kirsile tundus vale ideena minna ratsatreenerist sõbraga koos voodisse. Kuid mida teha? Kirsi oli siia lennanud üle Euroopa, Jamalile külla, Jamal oli maksnud Kirsi piletite eest, teda kenasti võõrustanud, temaga terve päev tegelenud. Lisaks oli Kirsi impulssreisi pärast ilma jäänud oma armastatud mehest. Oh, taevas, anna nõu! – ahastas Kirsi hääletult diivanil, Jamali juba liigjõuliseks muutuvas auras.
Kirsil tuli idee. “Millises toas mina magan?” küsis ta Jamalile silma vaatamata, et oma plaani mitte reeta. “Ma näitan sulle,” ütles Jamal sametisel tämbril ning võttis Kirsi käe. Ta juhatas Kirsi oma magamistuppa, mille keskel troonis baldahhiiniga lai ja pehme voodi. “Aga kus sa ise magad?” küsis Kirsi naiivset teeseldes. Ta vajas aega, et endas selgusele jõuda, mida edasi teha. Sest Kirsi ei tahtnud Jamaliga voodisse minna. Ta tahtis Jamali vaid kaugelt vaadata. “Siinsamas, sinu kaisus,” sosistas Jamal ja püüdis Kirsit suudelda. Kirsi tõukas end õrnalt Jamalist eemale ja astus paar sammu tagasi. “Oih, ma ei teadnud, et meil selline suhe on. Ma olen ju abielus,” püüdis Kirsi nalja abil erutunud majaperemeest endast eemale peletada, samas viisakaks ja sõbralikuks jäädes.
Keegi ei oleks saanud öelda, et Kirsi ei olnud põhjust andnud end valesti mõista. Ta oli ise kõiges süüdi. Aga kuidas sellest olukorrast auga välja tulla?
Samal hetkel avanes magamistoa uks ja sisse astus maja tegelik peremees – Carlos -, kes oli üllatunud, leides enda magamistoast oma silmanähtavalt erutunud ratsatreenerist tallipoisi Jamali koos kauni võõramaa naisega.
