Ilmus Pipedrive’i asutaja ja omaniku Urmas Purde raamat “Vaba langemine. Pisisulist ükssarvikuks”. Urmas Purde elust miljardifirma hiilgava edu taga: “Ehk jääb viiendat korda käima ja rääkima õppimine selles elus mulle viimaseks.” Kui Eesti saab ükssarviku ehk tehnoloogiaettevõtte, mille väärtus ületab miljard dollarit, kuuleme sellest kõik. Vähem on teada eludest ja ohverdustest selle hiilgava edu taga. Pipedrive’i kaasasutaja Urmas Purde võtab äsja ilmunud raamatus “Vaba langemine” meid endaga peadpööritavale teekonnale Noarootsist Silicon Valleysse, Balile ja tagasi Tallinna.
Lendasime parajasti Venemaa kohal ja olime kolme lennutunni kaugusel Helsingist, kui mul pea valutama hakkas. Tõusin üles, läksin tualetti, küsisin lennusaatjalt kaks paratsetamoolitabletti ja läksin tagasi oma kohale. Ütlesin Andrusele viimased sõnad: “Midagi on valesti.”
Mu nägu läks tuimaks. Seejärel lülitas terve parem külg end välja. Kuulsin, kuidas kapten läbi valjuhääldaja arsti otsis.
Kui on kriisiolukord ja arsti pole, on loomulik, et kõik tahavad aidata, kuid minu puhul läks heatahtlik abi peaaegu et elu maksma. Kellelegi tuli hiilgav idee, et mu veresuhkur on kindlasti liiga madal ja mulle hakati apelsinimahla sisse kallama. Oleksin uppunud, kui Andrus poleks märganud, et ma ei saa neelata. Ta keeras mu külili ja mahl voolas lennuki põrandale.
Neljakümnendates inimeste insuldist ei räägita just sageli, kuigi see võib juhtuda kellega tahes ja kus iganes. Hapnikku ja toitaineid transportivasse veresoonde kas tekib tromb või puruneb soon. Antud juhul arvas arst, kes mu kasvaja kümme aastat varem diagnoosinud oli, et mu kasvaja põhjustas mõnede ajuveresoonte õhenemise ja kui need sooned lõhkevad, tekib ajusse liiga palju verd. Lahtine veri on aju jaoks mürgine ja rakud hakkavad surema. Kui rakud surevad, kaotad sa kontrolli aju antud piirkonna poolt kontrollitavate asjade üle.
Kontroll lihaste üle on kõige selgemini nähtav, kuid sellega kaasneb sageli ka mälu kadumine. Sa ei saa aru, kus sa oled, ja sinu reaalsuseks saab see, mis sinu ahtas universumis toimub.
Helsingis tuli kiirabi maandumisrajale vastu ja mind viidi kanderaamil välja. Nagu te isegi aru saate, ei ole ma kõigi sel hetkel minuga toimunud asjade detailidega kursis ning minu ajataju on täiesti nihkes, aga ma ei unusta iialgi seda, et keegi võttis mul käest kinni.
See lihtne žest on igaveseks minusse talletatud ülima armastuse väljendusena, samal skaalal, kus Jumal ohverdas oma ainumase poja. See puudutus oli nagu soe embus, turvatekk, selge märk sellest, et kõik pole veel kadunud, et keegi, kes hoolib, on minu juures.
Kui ma Eestis intensiivravisse jõudsin, siis personal ilmselt eeldas, et minust elulooma enam ei saa. Pidin haiglapersonali tähelepanu tõmbamiseks isegi nii kaugele minema, et mingi kättejuhtuva suvalise metallist asjaga, ma isegi ei mäleta, mis see olla võis, voodiserva pihta taguma. Müra oli vali, kuid õed ja arstid ignoreerisid mind. Minu käeulatuses polnud ühtegi nuppu, millega abi kutsuda, ja oli kordi, kui pidin tundide viisi kannatama. Ei mäleta enam täpselt, mida ma tahtsin, võib-olla lihtsalt seda, et mind ära ei unustataks, kuid mulle igatahes tähelepanu ei pööratud. Peagi olin veendunud, et nad tahavad mind ära tappa.
Lamasin haiglas kolm nädalat. Minu arust nägin suurema osa sellest ajast und, kui seda “uneks” nimetada võib. Kui te kunagi ayahuasca’t kogenud olete, siis vast teate, millised umbes on inimese nägemisvõime piirid. Ayahuasca nägemus on palju reaalsem kui elu ja insuldijärgsed unenäod on sellest veelgi realistlikumad ja painavamad. Selline tunne on, nagu sa hakkaks surema, ja selleks ei saa keegi valmis olla.
Nägin, et minu kõrval voodis lebab surev Arvo Kukumägi. Et tal käis külas Vahur Kersna. Kukumägi voodi oli täis pornostaare. “Lõpetage ära!” hüüdsin. “See siin on haigla ja ma tahaks veidi privaatsust saada.” Helen käis mul külas ja ma üritasin talle selgeks teha, et haigla personal on otsustanud mind ära tappa. Kehavälise kogemuse käigus käisin džunglis ning uurisin punast hibiskust ja valget jasmiini.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Urmas Purde raamatust “Vaba langemine. Pisisulist ükssarvikuks”.
Tundes Urmast ligi 20 aastat, võtsin ma selle teose kätte neutraalse tundega. Sõbra raamat tasub ikka läbi lugeda. Juba esimestel lehekülgedel sain šoki. Ma ei ole kunagi midagi nii ehedat lugenud, kui, siis ehk ainult Tolstoi “Pihtimustes”. Selline ausus. Ilmselt tekib võime end nii väljendada peale lähedast kokkupuudet surmaga. Ka Dostojevski teoste sügavusele olevat kaasa aidanud see, et ta mahalaskmisel ellu jäeti. Ma ei suutnud seda raamatut enne käest panna, kui olin jõudnud viimase lehekülje viimase reani. Raamat haaras mind samamoodi nagu lapsepõlves loetud seiklusjutud, kuid nüüd oli kõik päris.
Aitäh, Urmas, et Sa selle kõik kirja panid.
– Alar Tamming
***
Edukus äris ei tähenda edu isiklikus elus. Miks? Loe ja mõtle …
– Rain Lõhmus
***
Euroopas on sündinud tänaseks 70 ükssarvikut, ja Eestis 7.
Iga sellise miljardifirma sätendava edu taga on sadu lugusid maailmas ringitormamisest, sassis suhetest ja otsas rahast. Ja kindlasti kümneid lugusid, kus oma varjatud roll on ayahuasca’l, politseil, surnukuuril, notaril, kanepil või kasvajatel. Aga on ainult üks Urmas, kes kõik selle kaadritaguse Sulle ausalt ja elegantselt ära räägib. Ta kirjutab nii hästi, et Sa ei usuks iial, et ta on pidanud elus viis korda rääkima õppima.
– Sten Tamkivi
