“Et ajakirjandus on jätkuvalt neljas võim, seda kinnitab see raamat ilma igasuguse kahtluseta. Wall Street Journali uuriv ajakirjanik John Carreyrou on suutnud midagi erakordset: kirjutada tõsielul põhineva romaani, mille mõju reaalsele elule me alles hakkame nägema, kui raamatu peategelane, Ränioru ajaloo suurimas pettuses süüdistatud noor ärinaine Elizabeth Holmes sel sügisel Californias kohtu ette astub. Kriminaaljuurdlus tema tegevuse üle algaski suuresti just tänu Carreyrou ajakirjanduslikule juurdlusele! Ehkki lõplik sõna on kohtul, USA-s siis 12-liikmelisel Holmesi kaaskodanikest koosneval vandemeeste kogul, dokumenteerib Carreyrou detailhaaval vereanalüüside-revolutsiooni lubanud firma Theranose loo. Esialgu eduloo, mis muutis selle idufirma loonud Elizabeth Holmesi mõneks ajaks paberil miljardäriks, aga kui selgus, et kõik põhines Suurel Valel, varises Theranos kokku nagu kaardimaja. Ehkki Theranose tõus ja langus on teada, lugesin raamatut ikkagi kui peadpööritaval kiirusel arenevat põnevusromaani, mis kinnitab, et päriselu võib pakkuda veelgi hingematvamaid sõite Ameerika mägedel, kui parimgi põnevuskirjandus.”Vere pettus” peaks olema kõigile maailma muutmise ideedega noortele ettevõtjatele lausa kohustuslik kirjandus. Ja ka ajakirjanikele, kellele Carreyrou kinnitab, et meie tööl on siiski suur kaal,” on öelnud ajakirjanik Neeme Raud selle raamatu kohta.
Katkend John Carreyrou raamatust “Vere pettus”
Liimirobot
Edmond Ku käis Elizabeth Holmesi juures töövestlusel 2006. aasta alguses ja naise visioon tundus talle kohe väga kaasahaarav.
Elizabeth kirjeldas maailma, milles ravimivalikuid on võimalik patsiendi organismile sobivaks timmida, seda tänu Theranose kiirele vereproovitehnoloogiale. Ta tõi illustreerivaks näiteks valuvaigistaja nimega Celebrex, millesse suhtuti kahtlusega, kuna arvati, et see suurendab südamerabanduse ja insuldi tõenäosust. Kõneldi isegi sellest, et tootjafirma Pfizer võib olla sunnitud selle turult eemaldama. Kuid Theranose süsteem elimineeriks Celebrexi kõrvalmõjud, mis võimaldaks miljonitel artriidi all kannatajatel seda valude leevendamiseks edasi võtta, selgitas Elizabeth. Ta mainis ka tõsiasja, et hinnanguliselt lausa 100 000 ameeriklast sureb igal aastal ravimite ebasoovitavate kõrvalmõjude tõttu. Theranos aitaks neid surmi vältida, teatas ta. See süsteem päästaks sõna otseses mõttes elusid.
Edmond, kes palus end kutsuda Ediks, tundis end olevat selle naise mõju all, kes tema vastas istus ja talle silmi pilgutamata otsa vahtis. Edi arust kirjeldas Elizabeth imetlust väärivat missiooni.
Ed oli vähese jutuga insener, kes oli Silicon Valleys omandanud sellise mehe kuulsuse, kes oskab kõike parandada. Tehnoidufirmad, mis vaevlesid mõne keeruka tehnilise probleemi käes, helistasid talle, ja üsna sageli leidis ta sobiva lahenduse. Ta oli sündinud Hongkongis, kust kolis varateismelisena koos perega Kanadasse. Samamoodi nagu paljudel, kelle emakeel on hiina keel, oli ka Edil kombeks rääkida inglise keeles vaid olevikus, minevikuvorme kasutamata.
Üks Theranose nõukogu liige oli hiljuti Ediga ühendust võtnud ja uurinud, kas ta tahaks tulla juhtima idufirma tehnikaarendust. Kui ta selle ameti vastu võtaks, oleks tema ülesandeks muuta Theranos 1.0 prototüüp kasutusvalmis tooteks, millega ettevõte saaks turule tulla. Pärast seda inspireerivat jutuajamist Elizabethiga otsustaski Ed ameti vastu võtta.
Edil ei läinud siiski kaua aega mõistmaks, et Theranos on kõige raskem väljakutse, millega ta on insenerina silmitsi seisnud. Tema kogemused olid seotud elektroonika, mitte meditsiiniseadmetega. Ning see prototüüp, mida talle tutvustati, ei paistnud tegelikult töötavat. Pigem oli see nagu makett sellest, mis Elizabethil silme ees seisis. See makett tuli nüüd muuta töötavaks seadmeks.
Põhiline raskus tulenes Elizabethi nõudmisest, et nad peaksid kasutama väga vähe verd. Ta oli oma emalt pärinud nõelafoobia; Noel Holmes minestas süstalt nähes. Elizabeth tahtis, et Theranose tehnoloogia puhul piisaks sõrmeotsast võetud paarist veretilgast. Ta oli selles idees nii kinni, et ta läks närvi, kui üks töötaja ostis punases ümbrispaberis šokolaadikomme Hershey’s Kisses ja kleepis neile peale Theranose logod, et neid töömessil firma stendi ees välja jagada. Need kommid pidid kujutama veretilku, kuid Elizabethi arust olid need liiga suured, et õigesti edasi anda neid väikeseid verekoguseid, mis tal meeles mõlkusid.
Tema väiksusiha laienes ka testrile. Elizabeth tahtis, et see mahuks pihku, mis muutis Edi ülesande veel keerulisemaks. Koos meeskonnaga kulutasid nad mitu kuud selle ümberehitamisele, kuid kunagi ei jõutud selleni, et ühed ja samad verenäidised annaksid ka kordusproovide puhul samasuguseid tulemusi kui esimesel korral.
Verekogus, millega neil lubati töötada, oli nii väike, et seda tuli soolalahusega lahjendada, et vedelikumahtu suurendada. Rohkema vere kasutamise puhul võinuks nende ees seisva väljakutse keemiline pool olla üsna rutiinne töö, nüüd aga mitte.
Kogu asja muutis veel keerukamaks see, et veri ja soolalahus polnud ainsad vedelikud, mis läbi testri voolama pidid. Kui veri jõudis tillukestesse antikehadega süvenditesse, toimus neis reaktsioon tänu kemikaalidele, mida tuntakse reagentidena. Need asusid eraldi kambrikestes.
Kõik need vedelikud pidid voolama läbi testri õiges järjestuses, seega sisaldas tester tillukesi klappe, mis avanesid ja sulgusid täpsete intervallide järel. Ed ja tema insenerid nägid palju vaeva klappide kujundamisega ja nende avanemise-sulgumise ajastamisega, nagu ka kõigi nende vedelike läbi testri pumpamisega õigel kiirusel.
Muidugi tuli lahendada seegi probleem, kuidas vältida seda, et need vedelikud üksteisega ei seguneks. Katsetustel muudeti tillukeste kanalite kuju, pikkust ja paiknemist, et saastumust iga hinna eest vältida. Toiduvärvidega tehti lugematuid katseid, et näha, kuhu erinevad värvid lähevad ja kus saastumine aset leida võib.
See oli keerukas ja paljude üksteist mõjutavate teguritega süsteem, mis oli surutud tillukesse ruumi. Üks Edi insener tegi sobiva võrdluse: see oli nagu kummipaeltest punutud võrk. Kui sikutad üht paela, siis venivad teisedki.
Iga testri valmistamine maksis mitusada dollarit, kuid tester oli mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Katsetustel kulus neid igal nädalal mitusada. Elizabeth oli juba ostnud 2 miljoni dollari eest automaatse pakkimisliini selleks päevaks, kui tellimusi hakatakse välja saatma, kuid see päev näis veel kaugel olevat. Olles esimesed 6 miljonit dollarit juba ära kulutanud, õnnestus Theranosel teises rahastamisvoorus koguda veel 9 miljonit, et tühjaks jäänud rahakohvreid täita.
Keemilise poole kallal töötas eraldi grupp, mis koosnes biokeemikutest. Selle grupi ja Edi grupi koostöö oli täiuslikkusest kaugel. Mõlemad andsid oma tööst aru Elizabethile, kuid neid ei julgustatud omavahel suhtlema. Elizabeth hoidis neid infosulus, et ainult temal oleks üldpilt kogu süsteemi arengust.
Seetõttu ei saanud Ed kindel olla, kas need probleemid, millega nad maadlesid, tulenesid mikrovedelikundusest, mille eest vastutas tema, või keemiaalasest tööst, millega ta üldse seotud polnud. Üht asja ta siiski teadis: eduväljavaated oleksid märksa paremad siis, kui Elizabeth lubaks neil kasutada rohkem verd. Kuid sellest ei tahtnud Elizabeth kuuldagi.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud John Carreyrou raamatust “Vere pettus”.
See lugu on veel hullumeelsem, kui ma arvasin. Kui olin lugemist alustanud, oli mul võimatu raamatut käest panna. Siin on kõik olemas: keerukad pettused, ärimaailma intriigid, ajakirjade kaanelood, rikutud peresuhted – ja kunagi ligi 10 miljardile dollarile hinnatud ettevõtte allakäik.
– Bill Gates
