Karl oli Õnnet saabudes kallistanud, Alan samuti. Seejärel olid nad võtnud ta väikese punase auto ja läinud koos Martiniga, kes oli neist ainsana piisavalt kaine, et rooli istuda, Ihaneeme sadamarestoranist rummi tooma. Alan oli paljas, vaid tekk ümber, purjus ja väga hoos, aga samas, miks ta ei võinud seda oma kodus olla, mõtles Õnne.
Ines, ta laste isa John ja lapsed lahkusid, lõbus seltskond rummiga saabus tagasi. Kõik siirdusid sauna eesruumi. Õnne istus tugitooli, Alan ta jalge ette põrandale, Karl, Aili ja Martin diivanile. Alan segas Õnnele järjest selliseid rummikoolasid, mis koosnesid peamisel trummist ja kus koolat oli vaid veidi värvi lisamiseks, laimi ja jääd ka. Samal ajal valas ta tüdruku komplimentidega üle. “Sa oled parim naine, kes eales sellesse sauna sattunud,” teatas Alan joviaalselt. “Ei teagi, miks nii häid naisi siia nii vähe on sattunud.”
Aili vahtis lakke, ta abikaasa oskas ikka tõeliselt nõme olla. Õnne tundis end samal ajal Aili ja teiste ees natuke ebamugavalt. Ta üliarenenud empaatiavõime nentis, et kui tema abikaasa ta ees kellelegi sellist juttu räägiks, ta end küll väga hästi ei tunneks. Aili oli Õnnele sümpaatne ja ta tahtis, et kõik ennast hästi tunneksid. Ja samas oli ta siiski natuke meelitatud ka. “Martin, ma kuulsin, et sa lähed ka joogafestivalile?” küsis Õnne jutu mujale juhtimiseks. “Jaa, ma esinen seal laupäeva õhtul,” vastas noormees rõõmsalt.
“Mis jooga, joga … tulge parem meiega Positivusele,” tuli selle peale Alanilt.”Jaa, Positivus rokib!” sekundeeris Karl vaiksemalt. Õnne naeris. Mehed sattusid hoogu ja pildusid teravaid vaimukaid nalju joogafestivali aadressil. Õnne ja Martin naersid ja vaidlesid vastu. Mõlemal olid kaalukad põhjused joogafestivalile minna: Õnne oli lubanud vabatahtlikuna fotograaf olla ja Martin pidi laupäeva õhtul seal bändiga esinema. Seltskond siirdus uuesti sauna, iga natukese aja tagant avanes uks ja keegi lippas alasti merre ning siis tagasi. Aili kadus mingi hetk magama, Õnne, Martin, Karl ja Alan jäid. Varsti pärast ühte ühist kümblust tundis Õnne, et saun on liiga kuum, ta tõusis ja läks uuesti end jahutama. Ta lippas paljajalu üle kastese muru ja mööda suurtest kividest astmeid alla mere äärde. Päike hakkas tõusma. Ta viskas kaasa haaratud rätiku paadiservale ja astus vette, kui kuulis selja taga samme.
Ta vaatas üle parema õla. Alan.”Tead, mida ma mõtlesin, kui ma sind esimest korda nägin?” küsis mees Õnne järel vette astudes. Ja jätkas vastust ootamata: “Ma mõtlesin, et see on selline naine, kellega ma tahaksin abielluda.” “Kas sa mitte ei ole juba ühe erakordselt kauni naisterahvaga abielus?” küsis Õnne ülbelt vastu. Mida see mees endast õige mõtles, et tuli sellis tjuttu ajama
Alan turtsatas. Õnne astus sügavamale vette. Põhi oli kivine, nii et püsti jäämine nõudis keskendumist, eriti pärast kogu joodud rummi. Alan oli paari kiire sammuga tüdrukust ees, pööras ümber ning suudles teda tugevalt ja kirglikult. “Sa ei tohi nii teha!” vahtis Õnne teda vihaselt, kui oli enda lahti rebinud. “Arvad?” naeris mees ja suudles teda uuesti. Õnne pidi endale tunnistama, et see oli hea. Ja päike tõusis, meri oli tüüne ja taevas õrnsinine, jahedavõitu vesi voogas nende alasti kehade ja päikese vahel nagu samet. See osa temast, mis hoidis tal pilgu peal ja vaatas neid asju kõrgemalt ka siis, kui ta oli end purju joonud, nentis, et ilus hetk. Nii ilus. Nii filmilik.
Alan suudles teda veel, huultele, kaelale … mingi hetk tõmbus tüdruk instinktiivselt eemale, minut hiljem ilmusidki kõrgel kaldal nähtavale Karl ja Martin, kes tulid samuti saunast merre. Õnne läks veidi ebakindlalt libedatel kividel tasakaalu hoides kaldale, võttis oma rätiku ja suundus tagasi üles. Mõistlikum osa temast arvas, et nüüd võiks küll magama minna. Ta tegigi seda, läks väikesesse merepoolsesse tuppa sauna peal, ainsasse, mille uks käis lukku, nagu Alan oli varem põgusalt jutu sees maininud, keeras selle kinni ja jäi rahulikult magama. Karl lõgistas mingi aeg ukse taga, aga Õnne teeskles magajat.
Martin pidi järgmisel päeval lõuna ajal bändiproovis olema ja see sundis ka Õnnet varakult lahkuma. Ta ei tundnud ennast veel üldse kainena ja lasi Martini rooli. Kodus läks Õnne kohe duši alla, pärast tiksus poolpaljalt oma päikeselises kodus ringi, kuni sattus peegli ette ja karjatas. Tal olid kaela peal kõige ehtsamad kire jäljed. Appi! Ta oli terve hommiku niiviisi rõõmsalt Ihaneemes ringi jalutanud, nii et kõik võisid näha ja mõelda mida tahes. Ja ta pidi varsti Inese ja Ailiga Haapsallu sõitma. Tal oli vaja legendi, sest ta ei olnud valmis tõde jagama, see oli lihtsalt liiga pöörane. Mitte veel .
Päev vajus juba õhtusse, kui Ines ja Aili lõpuks autoga Õnne maja ette saabusid. Ta läks oma asjadega alla, viskas seljakoti ja magamiskoti pagasiruumi ning istus autosse. “Saate aru, ma tulin päeval duši alt ja ehmatasin end poolsurnuks. Mul on kaela peal sellised jäljed … aga ma ei mäleta, et oleksin end öösel vastu kerist kõrvetanud või midagi …” üritas ta oma sees vingerdavat süütunnet naljaga peita. Tüdrukud naersid.
“Aga kes see siis oli? Martin? Või minu venna? Või Alan?” pakkus Aili võimalikke variante. Kas Õnnele ainult tundus või murdus Aili hääl tõesti Alani nime juures teistmoodi? “Aga kuule, sul oli eile ju see kohtumine armukesega ka? Sa rääkisid saunas,” meenus Inesele. Ta oli elupäästja. “Jaa, õige, ah, muidugi … Jumal tänatud! Ma olin selle juba täiesti unustanud!” vastas Õnne siira kergendusega.”Armukesega?” küsis Aili. “Teinekord räägin.”
Katkend pärineb Katariina Tammert on Eesti kirjanik. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni ning sel alal ka töötanud, kõige pikemalt Estonian Airis ja ajalehes Postimees. Varem on temalt ilmunud armastusromaanid “Lenda minuga” (2013) ja koos Mart Kadastikuga kirjutatud “Paarismäng” (2014).
“Armastus, sõprus ja õnn on need teemad, mis mind kõige rohkem inspireerivad, samuti elus oma tee leidmine, ilu, rõõm, lõbu ja naudingud … Elu helgem pool. Seda kõike leiab ka sellest raamatust, mis samas ei tähenda, et siin tumedamaid toone ei oleks – aga need panevadki kaunimad värvid erksamalt särama!” – Katariina Tammert
