Inimese elus tuleb aeg, mil ta vaatab enda ümber ringi ja saab aru, et on endale täieliku jama kokku keeranud. Ta on kaevanud endale nii sügava augu, et mitte ainult ei saa sealt välja, vaid ta isegi ei tea enam, milline tee viib üles. Ja minu jaoks on suhted see auk, on alati olnud. Mitte vaid seetõttu, et ma Ingridit petsin, vaid kuna jälle üks muinasjutt kõigub õnnetu lõpu kuristiku veerel.
Viimane muinasjutt lõppes sellega, et mu tüdruk lukustas end koos relvaga oma korterisse ja karjus, et ta pritsib seinad oma ajusid täis ja et ma ei tohi ta matustele minna. Aga seekord on teisiti. Ingrid pole hull, pole armukade, pole kontrolliv, pole mind kunagi petnud, ning ta on andekas ja iseseisev, töötab päeval kinnisvarabüroos ja kujundab öösel ujumisrõivaid. Selle rikun ma ära ainult ise. Ja sellepärast, et ma olen ambivalentsuse kuningas.
Kui olen üksi, siis tahan olla suhtes. Kui olen suhtes, siis igatsen üksiolekut. Ja mis kõige hullem, kui suhe lõpeb ja mu vangistaja-armastaja lõpuks edasi liigub, siis ma kahetsen kõike ega tea enam, mida tahan.
Ma olen läbinud selle tsükli piisavalt palju kordi, et taibata – niimoodi jään vanaks üksi: ei naist, lapsi, perekonda. Ma suren ja möödub mitu nädalat, enne kui hais muutub tugevaks ja keegi mu leiab. Ja kogu see träni, mille kogumisele ma oma elu kulutasin, visatakse prügikasti, et keegi teine võiks selle ruumi, mille ära raiskasin, endale saada. Ma ei jäta endast midagi järele, isegi mitte võlga.
Aga mis oleks alternatiiv? Enamik mu tuttavaid abieluinimesi ei tundu olevat õnnelikumad. Kord tuli mulle külla Orlando Bloom, näitleja, kellest olin Rolling Stone’i portreeloo kirjutanud. Tollal oli ta abielus maailma ühe edukama ja ilusama naisega, Victoria’s Secreti supermodelli Miranda Kerriga, ja see tegi temast ühe kõige kadestatuma mehe maailmas. Ja esimene asi, mis ta ütles: “Ma ei tea, kas abielu on seda väärt. Ma ei tea, miks inimesed seda teevad. See tähendab, ma tahan armulugu ja kellegagi koos olla, aga ma lihtsalt ei usu, et see toimib.”
Mu teistel abielus sõpradel pole samuti palju paremini läinud. Mõned tunduvad isegi rahul olevat, aga pärast väikest pinna sondeerimist tunnistavad, et on läbi kukkunud. Mitmed neist tulevad abieluga toime, olles truudusetud, teised pingutavad kõvasti, paljud alistuvad passiivselt oma saatusele ja mõned lihtsalt salgavad. Isegi need üksikud sõbrad, kes on oma abielus õnnelikud, tunnistavad, kui peale käia, et on vähemalt korra olnud truudusetud.
Me loodame, et armastus kestab igavesti. Ent 50 protsenti abieludest ja kordusabieludest isegi rohkem lõpeb lahutusega. Abieluinimestest ütleb enda kohta vaid 38 protsenti, et on oma suhtes õnnelikud. Ja 90protsenti paaridest tunnistavad, et pärast esimest last on rahulolu abieluga kahanenud. Sellest rääkides, üle kolme protsendi lastest pole tegelikult nende isade lapsed, kes neid enda omadeks peavad.
***
Kahjuks läheb see probleem üha hullemaks. Tänu tehnoloogiale on meil nüüd rohkem kui kunagi varem võimalusi kohtamas käia ja suhteid luua. Lugematud masenduses mehed ja naised on vaid kliki kaugusel, muutes truuduse – või algul isegi enda sidumise – veel suuremaks väljakutseks. Hiljutises Pew’ uuringus uskus kümnest inimesest neli, et abielu on iganenud institutsioon.
Võib-olla polegi siis asi ainult minus. Võib-olla olen püüdnud kohaneda iganenud ja ebaloomuliku ühiskondliku normiga, mis võrdselt meeste ja naiste vajadusteks tegelikult ei sobi – ja pole kunagi sobinud.
Niisiis pakin praegu asju Chicagosse minekuks ning mind vaevavad süütunne ja segadus. Mu üks jalg on parimas suhtes, mis mul kunagi onolnud, ja teine jalg sellest väljas ning ma mõtlen: kas on üldse loomulik olla terve eluaeg truu ühele inimesele? Ja kui on, siis kuidas ma hoian alles seda kirge ja romantikat, mis ajaga kaob? Või kas on monogaamiale alternatiive, mis viiksid paremate suhete ja suurema rahuloluni?
Mitu aastat tagasi kirjutasin ühest põrandaalusest võrgutamiskunstnike kogukonnast raamatu “The Game”. Ma liitusin selle kogukonnaga, et leida vastust kõige suuremale küsimusele, mis vaevas tollal mu üksildast elu: miks ma ei meeldi neile naistele, kes minule meeldivad?Järgnevatel lehekülgedel püüan lahendada palju raskemat elu dilemmat: mida ma peaksin tegema pärast seda, kui olen talle meeldima hakanud? Nagu armastus ise, on tee selle küsimuse vastuse juurde kõike muud kui loogiline. Mu truudusetuse tahtmatud tagajärjed viivad mind vabaarmastuse kommuunidesse, tänapäeva haaremitesse ning teadlaste, svingerite, seksianorektikute, preestritaride, “nahainimeste”, endiste lapsnäitlejate, imeravijate, mõrtsukate ja, mis kõige kohutavam, minu ema juurde. See esitab väljakutse ning lõpuks muudab kõike, mida arvasin teadvat suhete – ja iseenda kohta.
Kui tahaksid endale sellest odüsseiast võimalikult palju saada, pane tähele sõnu ja kontseptsioone, mis on sulle kõige erutavamad või kõige eemaletõukavamad. Iga vahetu reaktsioon räägib oma loo. See on lugu sellest, kes sa oled ja mida sa usud. Sest liiga sageli on need asjad, millele me kõige rohkem vastu seisame, just need samad, mida me kõige rohkem vajame. Ja need asjad, millest me kuidagi ei julge lahti lasta, on just need, millest peame loobuma. Vähemalt minuga on lood sedamoodi.
See on lugu sellest, kuidas ma avastasin, et iga tõde, mille külge meeleheitlikult klammerdusin, mille eest võitlesin, keppisin ja isegi armastasin, on vale. Sobival viisil algab see lugu tänapäeva hullumajast, mõnda aega varem, kui põgenesin meditsiiniliste nõuannete eest …
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Neil Straussi raamatust “Tõde”.
Maailmakuulsa bestselleri “Mäng “autor Neil Strauss on kirjutanud silmiavava lugemise suhetest – KÕIK , mida on vaja teada suhetest naisetega, lastega, vanematega.
See on üks raamat, mida iga mees peaks elu jooksul lugema. Lõpuks ometi saab lugeda sisulisi tõdesid, mis räägivad ausalt meeste sisemaailmast. – The Independent
***
Ma pole sellses loos kangelane vaid kaabakas. Minu ülestunnistused võivad tunduda ebamugavad aga nad on läbikogetud ja ausad. Ma soovin, et seda raamatut loeks mu pere, sõbrad, kolleegid, partnerid, naised, mehed, eriti mehed. Kuid veel rohkem soovin, et inimesed vaatleksid ausalt romantilisi suhteid enda ümber. Ma tahaks, et see raamat inspireerib inimesi sügavamalt vaatama otsa oma suhetele, et nad saaksid teada, mis tegelikult takistab neid olemast õnnelik ja mida nad saavad selle muutmiseks ette võtta. – Neil Strauss
***
See on hea raamat nendele, kes arvavad, et neil on liiga palju suhteid olnud. Või siis liiga vähe. Samuti on see hea lugemine nendele, kellel on suhteprobleeme. Ja ka nendele, kelle armuelu on kahtlaselt korras. Veel on see soovitatav nendele inimestele, kellel on vanemad. See raamat pani mind mitut asja uues valguses nägema, ja see on tõeliselt hästi kirjutatud. – Andrus Purde
