Järgnev tekst on dr Brit Cooperi ja vaimse sõnumitooja Neale Donald Walschi vahel toimunud telefonivestluste ümberkirjutus. Dr Cooperi ja Neale Walschi jutt on esitatud erinevates kirjatüüpdes. Enne meditsiiniteemade arutamist uuritakse lähemalt elu nelja põhiküsimust, mis loovad vajaliku konteksti ja panevad aluse edasistele vestlustele. Me kasutame läbivalt sõna “Jumal”, pidades selle mõistega silmas sellist tähendusvälja, mille kohta võiks kasutada ka mõisteid nagu elujõud, eluenergia, allikas, universum või lihtsamalt öeldes Elu ise.
Meditsiin ja imed. Kas need on meie käeulatuses?
Imelised paranemised. Mulle meeldib väga, et tänaseks sellise teema välja käisid, Neale. Raamat poleks ilma selleta kohe kindlasti täiuslik.
Meditsiiniliste imede teema – küsimus, kas meditsiin üldse imet teeb ja kui paljude puhul see võiks imet teha – on olnud arutlusel pikka aega ning selle üle on vaieldud nii meditsiinilises kui ka vaimses kirjanduses. Nendel leeridel on aga vastupidine seisukoht.
Meditsiiniteadus usub, et “imed” on haruldased juhtumid, mille üle inimesel kontroll puudub; neid pole võimalik loogiliselt selgitada. Kuid vaimsed õpetajad kõikjal maailmas on rääkinud risti vastupidist nii kaua, kui keegi üldse mäletab.
Meditsiiniliste imede ja nende tekkepõhjuste kohta pole jõutud ühelegi kindlale järeldusele. Igal juhul on tegemist teemaga, mis paneb mõtlema ka käesoleva raamatu pealkirja üle. Sest mulle tundub, et vaimsuse ja füüsilisuse kokkupuutepunkt oleks ime tekkimiseks kõige tõenäolisem koht – ja tõenäoliselt see nii ka on.
Peatume korraks ja mõtestame lahti sõna “ime”. Anname alustuseks ka oma lugejatele võimaluse seda mõista… sest “ime” on üks päris tähendusrikas sõna.
On küll!
Sõnaraamatus seisab, et ime on näilikult üleloomulik, mõistusega seletamatu või väga üllatav, kummaline, imestust äratav nähtus. Käesoleva raamatu kontekstis käsitleme imet siis meditsiinilise ehk tervisega seotud nähtusena, kui toimub selline paranemine, mida keegi oodata ei osanud või mille võimalikkusesse keegi ei uskunud. Teisisõnu öeldes, imeline paranemine on selline paranemine, mida traditsioonilisest meditsiinilisest vaatenurgast lähtudes pole võimalik loogiliselt seletada. Niimoodi ma meditsiinilist imet määratleksingi.
Ja muidugi teame me kõik, et selliseid imesid juhtub. Arstid on hämmingus, tummaks löödud ja sageli lausa vapustatud nendest keerdkäikudest, kuidas patsientide tervis võib mõnikord paremuse poole muutuda. Teame kõik, et kogu inimajaloo jooksul on talletatud kirjeldusi juhtumitest, kus on toimunud täiesti seletamatuid asju. Nagu äsja ütlesid, on küsimus siinkohal, et miks ja kuidas?
Jah, küsimus on tõesti selles, miks ja kuidas imed juhtuvad…
Kuid enne seda, kui lähemalt sellesse teemasse süüvime, on mul üks tähtis tähelepanek meditsiini kui sellise kohta üldisemalt. Nimelt on kogu arstiteadus üles ehitatud tõenäosustele.
Pean selle all silmas, et tehniliselt võttes ei tea arstid ühegi patsiendi puhul kindlalt, mis inimesest saab. Mitte kunagi pole olemas sajaprotsendilist garantiid, kas inimesel hakkab parem või halvem, kas ta vajab lõikust või ei vaja. Kindel pole seegi, kas inimene jääb ellu või mitte. Arstid saavad oma parimate teadmiste kohaselt patsiendile välja pakkuda ainult oletuse selle kohta, mis temast edasi saab.
Sisuliselt toetutakse oletusi tehes statistikale. Me nagu ütleksime inimesele: “Nii, selle haiguse all kannatavatest patsientidest kulgeb 95-el patsiendil 100-st haigus just nõnda.” Ja iga inimese raviplaan koostatakse selle alusel, kuidas on samalaadne haigus kulgenud teistel patsientidel – ehk et teisisõnu, raviplaan koostatakse tõenäosuse alusel.
See tähendab kaht asja. Esiteks seda, et meditsiin lausa peab “imet tegema”, sest me ei saa loogiliselt (ega teaduslikult) kõiki erinevaid tulemusi ära seletada. Teisisõnu on asi nii, et kui me teeme patsientide raviplaani tõenäosuse alusel ja teame, et mõnede haiguste puhul ei olegi väga häid tulemusi saadud, siis on paratamatult selliseid juhtumeid, mida võiksime liigitada “imeks”, sest paranemise kulg on mõnikord niivõrd ootamatu, et meditsiiniliste uuringute põhjal poleks seda ealeski olnud võimalik ette ennustada.
Teiseks tõusetub veelgi tähtsam küsimus, et mis selgitaks imelisi paranemisi? Sest imeliste paranemiste mõistatus ei seisne ainuüksi selles, et need imed on erakordselt haruldased, aga veelgi huvitavam on see, et need imed on enamjaolt moodsa meditsiini ja teaduse jaoks täiesti ja läbinisti seletamatud! Siinkohal avanebki “vaimne uks” ja paneb meid otsima uusi lähenemisnurki. Hakkame uurima, et mis see küll oli, mis tõi kaasa inimese tervisliku seisundi ja heaolu hüppelise paranemise.
Raamatu “Dying To Be Me” autor Anita Moorjani pooldab tuliselt ideed, et “imepärane tervenemine” leiab aset hinge korraldusel. Moorjanil diagnoositi lõppstaadiumis vähk ning ta tegi läbi kliinilise surma ja koges “teispoolsusesse minekut”, aga mõistis siis, et tema hinge teekonnaks on tulla tagasi ellu ning käsitleda elu kui kingitust (pärast seda nimetas ta elu “maapealseks paradiisiks”) ning oma kogemusi ka teistega jagada. Ta kirjutas oma kogemuste põhjal raamatu, mis sai bestselleriks ja mis on kahtlemata sügavalt puudutanud paljusid inimesi.
Ma püüan selle kõigega öelda, et meditsiin seisneb tulemuse ennustamises varasemate andmete ja tulemuste põhjal. Meditsiinis analüüsitakse ratsionaalselt varasemate sarnaste haiguslugude andmeid, et välja selgitada võimalikud tulemused, ning seda nimetataksegi patsiendi haiguse kulgemise “prognoosiks”.
Kuid lääne meditsiinis pole hingele mitte kuskil kohta. Aga mina usun, et vastavalt hinge soovidele on võimalikud kõik erinevad tulemused – isegi sellised, mida pole võimalik selgitada varasemate andmete või niinimetatud “haiguse tõenäolise kulgemise” abil. Seega on täiesti arusaadav, et täiesti ootamatutel paranemistel, mida enamasti nimetatakse imelisteks paranemisteks, on vaimsed põhjused. Täpselt nii juhtus Anita Moorjaniga.
Ja mina usun, et see võib juhtuda kellega tahes, kui selline on tema hinge selge ja vääramatu soov.
On täiesti mõistetav, et meditsiinisüsteem lükkab esimese hooga tagasi võimaluse, et ka meditsiinis võiks arvesse võtta imeliste paranemiste võimalikkust. Olgugi et meditsiinitöötajad tunnistavad imede toimumist, ei esine imelisi paranemisi sellise prognoositavuse ega sagedusega, et neid võiks arvestada patsiendile usutavat prognoosi koostades ning ammugi mitte teadusel põhinevat prognoosi koostades.
Just nimelt sellepärast, et imede juhtumine on täiesti etteaimamatu, ootamatu ja juhuslik, peavadki arstid patsiente hoiatama – ja meie kui raamatu autorid peame oma lugejaid samamoodi hoiatama -, et nad ei jääks imedele lootma ega peaks imesid tõenäoliseks lahenduseks.
Kuigi me tunnistame imede esinemist ning teame, et kogu inimkonna eksistents kui selline sisaldab neid küllaga, ning et neid on üles tähendatud juba tuhandeid aastaid, siis tahame siinkohal selle raamatu lugejaile selgitada, et me ei soovi selle peatükiga jätta muljet, nagu oleks olemas mingi konkreetne mehhanism või konkreetne metafüüsiline või vaimne protsess, millega saaks teadlikult imesid esile kutsuda.
See aga tekitab huvitava vasturääkivuse meie kui raamatu autorite sõnumis – vasturääkivus seisneb selles, et me väidame üheaegselt, et imed on olemas ning meie arvates on olemas ka teatud tingimused ja olud, mida võiks kirjeldada imesid põhjustavatena, aga samas püüame lugejatele selgeks teha, et nad ei tohiks end tunda “lööduna” või pettununa, kui teatud juhul imet aset ei leia.
Jumalik dihhotoomia seisneb siin selles, et me küll soovitame lugejal positiivselt mõelda, kui nad püüavad mõistusega ja vaimselt aru saada imede tekkimisest, samas aga palume, et lugejad ei eeldaks ega nõuaks, et vaimsed harjutused annavad garanteeritult sellise tulemuse, nagu nad soovivad.
Mina väidaksingi, et tänapäeval on üks vaimsusega kaasnevaid ohte just see suhtumine, et olemas on mingi konkreetne usaldusväärne “vaimne protsess”, mille abil on võimalik ravida kõiki tõbesid. Mina ei usu, et see päriselt nii on.
Pean sellist mõtlemist hoopis ohtlikuks, sest see mitte ainult et pole tõsi (või pole siis täielik õpetus), vaid tekitab inimestes süütunnet, kui nad end tervendada ei suuda. Mõned hakkavad lausa uskuma, et mingil metafüüsilisel tasandil vastutavad nad selle haiguse “ligi tõmbamise” eest ise! Nii et kui me ette ei vaata, võib selline mõtlemine isegi võimendada haiguse negatiivset mõju. Meil tuleb nende asjade vahel leida see habras tasakaal, ning arstina – inimesena, kelle tööks on teisi ravida – olen ma sellest tõsiasjast vägagi teadlik.
Ütleksin, et see mõjutab minu tööd kahel moel. Esiteks olen seetõttu väga teadlik ja kursis tagajärgedega, mis kaasnevad patsiendile kindla prognoosi andmisega. Prognoosi all pean ma silmas haiguse “eeldatavat tulemust” – ehk teisisõnu haiguse oodatavat kulgu.
Kuigi see teave võib patsientidele kasulik olla, võib see samamoodi neile ka kahju teha, sest takistab neil kaalumast teisi võimalusi. Seega hindan prognoose tehes iga patsiendi puhul eraldi, kui palju teavet oleks kasulik ja vajalik talle jagada. Kui patsient aga konkreetset teavet palub, on minu kohus arstina mõistagi seda talle ka anda. Kui ma pole aga milleski päris kindel, siis jätan endale pigem rohkem nii-öelda “eksimisruumi”… ning ühtlasi jätan niiviisi rohkem ruumi ka patsiendi hingele, et sellel oleks võimalik patsiendi tervenemises oma osa täita.
Teisalt mõjutab see mu tööd seeläbi, et on muutnud minu arusaama “edu” ja “ebaõnnestumise” tähendusest. Neid mõisteid võrdsustatakse meditsiinis sageli vastavalt “elu” ja “surmaga”, “ravi” ja “ravimatusega”. Meditsiinis on elu päästmise tung niivõrd tugev, et lisaks surmale kipume käsitlema “ebaõnnestumisena” ka neid juhtumeid, kus tervenemine pole täielik.
Kuid oleks ju huvitav, kui arstid hakkaksid patsiente ravima mitte ainult lähtudes oodatavast tulemusest, vaid patsiendi kogemustest. See tähendab seda, et arstid võiksid arvestada oma “edu” või “ebaõnnestumise” määra mitte ainult selle järgi, kas patsient jääb ellu või sureb, vaid ka selle järgi, kui hästi me suudame aidata patsiendil oma haigusega toime tulla ja sealjuures leppida sellega, mis iganes temaga ka ei juhtuks.
See tähendab, et peaksime patsiendil aitama täielikult leppida kõigega, mis tema tervisega ka ei juhtuks, kuna meie elus ei juhtu mida sellist, mis ei täidaks mingil määral kõrgemat eesmärki.
Seega püüangi siinkohal jõuda üldistuseni, et võib-olla ei pea ime olema mingisugune erakordne paranemine, mida pole võimalik meditsiiniliselt selgitada. Ehk on imeline lihtsalt ka patsiendi toetamine, et aidata tal oma haigusega kaasnevate vaevuste, emotsioonide ja mõtetega toime tulla, kuni patsient on toimuvaga täielikult leppinud.
Esiteks tekitab see pinnase, et ime osutuks selle patsiendi puhul üldse võimalikuks, sest sellises leppimisseisundis avame end ja tulemused võivad olla teistsugused. Ja teiseks…
Just nii see ongi! Sest see, millele vastu hakkad, ei kao kuhugi.
Ja teiseks on nii, et sõltumata sellest, kas tulemus on selline, nagu sooviti või prognoositi (olgu siis ellujäämine või surm, paranemine või ravimatus), ei oska keegi öelda, milline tulemus on hingetasandil teistest “parem”.
Ehk tähendabki ime lihtsalt seda, kui patsient on toimuvaga leppinud. Sest kui sa lepid toimuvaga, mitte ei tõrgu sellele vastu, viid end ühele lainele kõigi loomistasanditega. Seeläbi juhtub tahes-tahtmata see, mis on sinu suurimaks hüvanguks.
Jah, minu arusaamist mööda on see täiesti tõsi.
Kuigi ütlesin ennist, et kõik need, kelle hing vääramatult ja siiralt mingit konkreetset tulemust soovib, et kõik need minu uskumuse kohaselt selle tulemuse ka saavutavad, siis tahaksin lisada, et sellel väitel on üks väga tähtis konks. Nimelt pole me alati teadlikud oma hinge suurimatest soovidest. Tegelikult suudavad seda järjepidevalt endale teadvustada väga vähesed. Niisiis pole eeldus, et me teame, mis on meie jaoks parim, paljudel juhtudel õige.
Kui käsitleda tervenemist ainult meditsiinilisest seisukohast ehk füüsilise paranemisena, siis minu arusaamist mööda see ei olegi sugugi mitte alati “parim” tulemus. Minu arvates ei garanteeri ravimine alati seda, et need haigusprotsessid, mis meis on, saaks täielikult “välja ravitud” või et me neist täielikult vabaneksime. Mina usun, et mõnikord on meie haigus justkui vahend või meetod, mille abil jumalikkust väljendada. Usun ka, et mõnikord seisneb tervenemine tegelikult selles, et meie hing läheks edasi – järgmisesse ellu, järgmisesse etappi oma teekonnal.
Mulle tundub, et tegelik ime ongi toimuva aktsepteerimine. Sest aktsepteerimine lõpetab tõrkumise, just nagu ütlesid. Ja kui me enam ei tõrgu, siis avaneb uks puhtamatele energiatele- puhastele, peenematele ja nüansirohkematele energiatele, mis võimaluse avanedes kutsuvadki esile selle seisundi, mida me nimetame meditsiiniliseks imeks.
Imeline paranemine seisneb energeetilises muutuses (ja sageli vaevumärgatavas muutuses) – konkreetse füüsilise vaevuse või seisundi energeetiline signatuur muutub. Nende inimeste puhul, kes oma seisundit aktsepteerivad, on see energeetiline muutus palju nüansirohkem kui neil, kes on oma seisundiga lihtsalt leppinud. Seega on minu arvates erinevus aktsepteerimise ja leppimise vahel. Ja seda erinevust tulekski meil põhjalikumalt vaadelda.
Inimene, kes on oma olukorraga leppinud, olgu selleks siis… (teeseldud köhahoog)… Olgu selleks siis telefonitoru otsas enda surnuks köhimine või mingi muu olukord või siis haigus – kas siis mõni selline, mis pole eluohtlik, näiteks halvatus, või lihtsalt mõni füüsiline vaevus või mõni nõrgestav mittesurmav haigus, mis küll inimese elu ei ähvarda, aga tekitab erakordselt palju ebamugavust, näiteks häire närviimpulsside edasikandumises…
…Nii.
Nii et olgu siis tegemist mingi muud laadi probleemiga või eluohtliku haigusega, emba-kumba, aga käesoleva peatüki eesmärk on inimestele teadvustada – ja minu arvates on see väga huvitav mõte – ning öelda: “Ärge ajage segamini olukorraga leppimist ja olukorra aktsepteerimist – olukorra täiuslikkuse aktsepteerimist.”
Väga õige.
Sest leppimine on teatud mõttes negatiivne energia. Energeetilised nüansid on selliste asjade puhul väga peened ning leppimise nüanss on peamiselt negatiivne. See pole alati tingimata nii, aga tavaliselt takistab see inimesel kaaluda paremaid võimalusi.
“Mis seal ikka, asjad lihtsalt on niimoodi ja kõik. Mul pole muud valikut. Niisiis ongi parem lihtsalt olukorraga leppida ja mitte midagi ette võtta.” See tähendab samuti, et ei tõrgu ega hakka vastu, aga see pole positiivse energiaga seisund, vaid negatiivsega.
Aktsepteerimine aga tähendab avatud meelega tunnistamist, et käesoleval hetkel toimuv on täiuslik; ning erinevalt leppimisest ei sulge see meie ees tavaliselt mingeid tulevasi võimalikke väljavaateid.
Neale, mulle tuleb sinu öelduga seoses pähe see, et leppimine otsekui tähendaks teatud mõttes lihtsalt millegi väljakannatamist. Aktsepteerimine annab aga eeldatavasti rahutunde – ja ma tahaksin siinkohal meelde tuletada neid meditatsiooni kohta tehtud uurimusi, milles tõestati, et sellises rahuseisundis hakkavad rakutasandil toimuma bioloogilised muutused, mis võimaldavad meil kiiremini terveneda.
Niisiis on tegu nüansiga olekuseisundite vahel – leppimise ja aktsepteerimise vahel; ning on tõestatud, et tänu sellele võivad hakata tekkima mõõdetavad bioloogilised muutused, mis omakorda tugevdavad inimese immuunsüsteemi, vähendavad põletikuohtu ehk teisisõnu suurendavad paranemisvõimalusi.
Jah, see on kahtlemata hea. Nüüdseks on lugeja seda erinevust juba ilmselt mõistnud. Ja et teine äärmus – kui aktsepteerimine muutub, kuidas öeldagi, teatud mõttes ülemääraseks optimismiks, kui inimene ei kahtle sugugi oma täielikus tervenemises – et see teine äärmus pole samuti hea.
Mõned võivad nüüd küsida, et kas selles kõiges pole mingit kahtlustki. Metafüüsilises mõistes on see väga tähtis küsimus.
Tõsi!
Seega peamegi käesolevas peatükis selgitama ka seda, et kui inimene üldse ei kahtle, et ta terveks saab (pean silmas ka selliseid puhkusid, kus paranemiseks ei olegi vaja mingit imet), siis võib minna nii, et kui ta terveks ei saa, tekib väga kergesti sügav pettumus, viha Jumala vastu või sügav meeleheide, ning need omakorda halvendavad inimese tervislikku seisundit veelgi, nagu me juba ka eelnevalt rääkisime. Seega ei ole minu arvates kasulik ärgitada inimesi uskuma, et iga väiksemgi terviseprobleem saab kahtlemata ületatud.
Aga kahtlemine selles, et toimub “täiuslik tervenemine”, on hoopis teine teema. Olemegi nüüd jõudnud käesoleva peatüki keskse teemani: peame määratlema, mida me “tervenemise” all silmas peame. Hakkasime seda tegelikult määratlema juba hetk tagasi, kui imedest rääkisime.
Kas tervenemine tähendab tervisliku seisundi täielikku muutust ehk paranemist; haiguse staadiumite muutumist paremuse poole või hoopiski mingit muud muutust? Kas “tervenemine” võib tähendada hoopis vaimseid muutusi ehk muutusi mõtlemises, mis ei pruugi füüsilise seisundi muutumist küll kaasa tuua, aga muudavad inimese hoiakut, suhtumist ja emotsioone nõnda, et haigusest saigi paranetud selles mõttes, et enam ei kannatata selle all emotsionaalselt?
Mul on sellega seoses kaks mõtet. Väga tore, et selliseid küsimusi tõstatad!
Mis puutub kahtlusesse, siis ei peaks me ehk enam rohkem rääkima mingis kindlas tulemuses kahtlemisest, vaid sellest, et me ei peaks kahtlema selles, et tulgu, mis tuleb… kuidas nüüd öeldagi… ma arvan, et kui jõuame selle teadmiseni, et läheb nii, nagu läheb…
…Siis on see meie enda suurimaks hüvanguks.
Jah!
Tead, kui mulle seataks piirang, et saan oma patsientidele õpetada vaid üht asja, siis tahaksin neile teadvustada, et me ei tee elus tagasisamme, kui meiega toimuv võimaldab meil tajuda Jumalat või nautida elu (kui mõtleme elust kui igikestvast protsessist). Teisisõnu, vaimses mõttes ei muutu meie olukord terviseprobleemide tõttu kuidagi “kehvemaks”.
Püüangi siinkohal mõista anda seda, et me ei tohiks kahelda tulemuse kasulikkuses, olgu see tulemus milline tahes. Sest mis ka ei juhtuks, see on kahtlemata (naerab), kui tohib seda sõna kasutada, järjekordne võimalus jätkata oma Mina väljendamist üha kõrgematel ja ülevamatel tasanditel.
“Jutuajamistes Jumalaga” mainitakse samuti, et elu eesmärk on kestvalt areneda, väljendada või realiseerida oma Mina üha kõrgematel tasanditel, ning seda protsessi ei saa katkestada või olematuks muuta ka mitte ükski “negatiivne tagajärg” meie tervislikus seisundis. Selle sõnumi mõistmine on väga tähtis, sest see aitab leida rahu.
Tõsi küll, pole olemas sellist asja nagu negatiivne tulemus. Ja vaimne teadlikkus aitabki meil seda mõista.
Täpselt. Teiseks, mis puudutab tervenemist, siis olen hakanud seda täiesti teistmoodi tõlgendama kui sel ajal, kui meditsiinikooli astusin – enne seda, kui sind tundma õppisin, Neale. Toona arvasin, et tervendamine tähendab “füüsilistest vaevustest terveks ravimist”. Nagu hästi tead, olen meie tänase arutluses käigus vägagi selgeks teinud, et selline tervendamise määratlus on pinnapealne ja ebatäielik.
Mäletan, et kui olin meditsiinidoktori kraadi nimel töötanud juba kaks-kolm aastat, mõistsin ühtäkki, et tervendamisega kaasneb midagi enamat kui vaid füüsiliste vaevustega tegelemine, ning et iga haigus on kindlasti seotud ka meie mõtlemisega ja emotsioonidega. Kuid nüüdseks olen selle mõttekäigu arendanud veel sammukese võrra edasi.
Kui ma kuulen nüüd sõna “tervendamine”, siis kuulen ühtlasi midagi, mida ütles mulle sinu kaunis naine Em, kui ta möödunud nädalal elutuppa meie seltsi tuli… Kuuldes meid sellest raamatust rääkimas, täheldas ta: “Äkki on Jumal ja meditsiin üks ja sama.”
Niisiis mõtlen ma nüüd, kuuldes sõna “tervendamine”, kohe sellele, et see tähendab vastuolude lahendamist hinge ja keha teekonnal, nende kahe teekonna eristamise lõpetamist. Ma pole kindel, kas sõnastus on päris õige…
See on väga hästi öeldud! Väga hästi öeldud! Mul tõusis praegu sind kuulates isegi kulm kõrgemale. Tabasid naelapea pihta. Õige jutt.
Kas sina suhtud tervendamisse siis samamoodi?
Jah! Tähendab, mulle meeldib sinu öeldu väga! Tervendamine tähendab, et tuleb lõpetada eristamine… mida sa ütlesidki?
Ütlesin, et tervendamine tähendab hinge teekonna ja keha teekonna eristamise lõpetamist. Tervendamine on see, kus need kaks liituvad üheks. Sisuliselt tähendab see, et tervendamise käigus kohtuvad Jumal ja meditsiin. Ja selline on meil ka raamatu pealkiri!
Jah. Nii on! Nii on! See on lihtsalt teistsugune sõnastus sama asja kohta, millest ennist rääkisime – vaimsuse ja füüsilisuse kokkupuutepunkti kohta.
Tervendamine eeldab, et mõistaksime, et need kaks teekonda on üks, ning taipaksime, et nii füüsiline, mõistuslik kui ka vaimne teekond on kõik kolmekesi ühtne protsess. Ja kui me seda mõistame, siis ei teki enam kujutlust või arvamustki, et üks neist on teiste suhtes mingil moel “vastavusest väljas” – selline asi on meie tõelist Mina arvestades võimatu.
Ja kui meie keha, mõistus ning hing on kõik vastavuses, siis on kõik meie teadlikkuse tasandid samuti vastavuses.
“Jutuajamistes Jumalaga” räägitakse, et loomine toimub alateadvuslikul tasandil, teadvuslikul tasandil ja üliteadvuslikul tasandil ning siis lõpuks ka teadvuseüleselt või kõrgemal teadvustasandil (mis hõlmab neid kõiki). Ja ma julgen väita, et kui meie loomisprotsessid lähtuvad kõrgemast teadvustasandist, siis on kõik meie loodu ime, sest siis toimub loomine „sihilikult” ja täpselt vastavuses oma hinge eesmärgiga.
Täieliku täiusega.
Ja sealjuures ka nii tõhusalt, kui üldse võimalik on, sest kõik on harmoonias.
Jah. Kuid seepeale kerkib esile ilmne küsimus: “Kuidas siis üldse on mingite tulemuste loomine inimese enda kätes?” Kas seda üldse on võimalik teha? Tähendab, selles protsessis ise osaleda kaaslooja tasandil? Seda mõttekäiku pole meil võimalik siin põhjalikult käsitleda, sest see moodustaks iseenesest terve raamatu jagu materjali, aga olen selle teema üle põhjalikult arutlenud raamatus “Happier Than God”, mis kuulub samuti sarja “Jutuajamised Jumalaga” raamatute hulka.
Lühidalt öeldes tähendab kõrgemal teadvustasandil loomine kõigi oma väikese Mina soovide kõrvale jätmist. Kui need soovid kõrvale jätta, siis muutub inimene vastuvõtlikuks tingimusteta armastuse võngetele, mis pärinevad Jumalast endast või jumalikkusest endast. Neid võnkeid on võimalik tajuda igal hetkel – igal hetkel, kui oma elus mingeid valikuid teeme. Nende võngete äratundmine muutub seda lihtsamaks, mida rohkem ja mida meelekindlamalt me pühendume oma tõelise Mina väljendamisele ja kogemisele.
Kui niimoodi elame, siis avastame, et selliseid asju polegi olemas, mis poleks „imed”, sest mõistame, et kõik meie elus juhtuv on imepäraselt täiuslik.
Just! Ka nii võib seda öelda!
Pole olemas sellist asja, mis polekski ime või imeline. See oleks risti vastupidine mõttele, et “kõik on ime”. Pole olemas midagi mitteimelist! Ja kui me seda usume ja tõeks peame, siis suudame leida ja luua oma elus rahu. Ja kui rahu pole kõigist ravimitest parim, siis ei tea ma, mis seda oleks.
Kui miski meid üldse füüsiliselt tervendada suudab – kui millelgi üldse mis tahes tasandil energeetiliselt kasulik mõju on -, siis on see sellise energiaga seisund, mida me nimetame rahuks. Ja see energia on ühtlasi armastuse kõige vaiksem avaldumisvorm. Rahu on armastuse kõige vaiksem avaldumisvorm.
Rahu tähendab vähemasti kannatuste puudumist. Ja kannatusi me minu arvates tõeliselt vältida püüamegi. Ma ei usu, et inimesed püüavad eeskätt vältida surma, vaid pigem just nimelt kannatusi…
Olen nõus.
Püüame vältida kannatusi, mis kaasnevad teadmatusega surma ees, või kannatusi, mis kaasnevad talumatu valuga. Emba-kumba. Ma arvan, et just kannatamine on see põhiline, mida vältida püüame.
Jah.
Ja kui sinus valitseb rahu, siis pole ka kannatamist. Seega saavad kannatused sellega lõpu.
Väga hea.
….
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Neale Donald Walschi ja Brit Cooperi raamatust “Jumala ja meditsiini kohtumine”.
Vestlus arsti ja vaimse sõnumiooja vahel. Maailmas pole ühtegi inimest, kes poleks ühel või teisel ajal kokku puutunud meditsiiniga. Ja pole ka ühtegi sellist inimest, kes poleks oma elu jooksul ühel või teisel ajal tajunud Jumalat – sõltumata sellest, kas inimene seda endale teadvustab või seda Jumalaks nimetab. Jumala ja meditsiini kohtumine on seega tänapäevase elu vaata et tähtsaim ristumispunkt. Käesolevas raamatus ühendamegi need kaks mõistet, nii et see võib mõnesid lugejaid üllatada ja mõnesid ehk ka vihastada, aga aitab terveneda kõigil.
.
