“Ära vingu!” vihastas nüüd ka Uno. “Kas arvad, et sinu kohtunikupalgast ja minu pensionist meile selliseks laiaks eluks piisab? Majad maal ja linnas, poistel suur kinnisva- raarendus Saaremaal, Helenal Meriväljal uhke maja, kus ta muretult oma joogajamaga saab eputada. Plika ilusalongi jaoks sain samuti linnalt soodsa rendipinna ja lasin veel remondigi ära teha, teie šopingutest Milanos ja Pariisis ma üldse ei räägigi.”
“Jah, muidugi,” torises naine, “samas on see kõik nii närvesööv. Vaata mind! Kotid silmade all, rasvapolster ümber kõhu, unehäired, luupainajad, hirm iga hetk vangi minna, kui keegi koputab.” Ta koputas oma väite illustreerimiseks sõrmenukkidega nii kõvasti valgele lauapinnale, et kohviserviis riiulil klirises. “Ma ei ela neid pingeid enam üle, mõistad? Kas tõesti on raha sinu jaoks minu elust ja tervisest tähtsam?”
Enesehaletsuspisarad purskusid äkki naise silmadest ja ta haaras salvrätiku järele, et vesist nina nuusata.
“Pea suu, Mare!” vihastas Uno.
Ebastabiilne halisev naine ärritas Unot, sest kujutas endast ootamatut turvariski tema machiavellilike plaanide teostumisele, kuid olukorra stabiliseerimiseks pidi ta oma raevu alla suruma ja naist kaastundlikult lohutama asuma. Ta teadis, et vastasel juhul tänitab solvunud naine tema kallal kogu päeva ja Unol ei jää siis muud üle, kui rahu saamiseks kodunt põgeneda. See valaks aga omakorda nende tülile õli tulle. Täna polnud naisega vaenujalal olemine Uno huvides, kuna Boss ootas Marelt juba uut teenet, millest Uno ei saanud talle kodurahu huvides rääkida enne, kui tasu mööblivabriku otsuse eest käes on. Kahetsusväärselt teadsid raha laekumise tähtaega ainult kõrgemad jõud, kuid uus ülesanne ootas juba täitmist ja Uno pidi targalt tegutsema, et järjepidevalt Bossi tunnustust pälvida. Uno tundis Bossi hästi ja teadis, kui paranoiliselt usaldamatu ta kogu oma tiimi suhtes on. Uno oletas, et Boss teostas salajast jälitustegevust nii oma jüngrite töö kui ka eraelu kohta. See võimaldas tal kõiki alamaid kontrolli all hoida ja nendega manipuleerida. Kuidas Unol silma peal hoiti, seda mees täpselt ei teadnud, aga ühe ettevaatusabinõuna lasi ta lojaalsel tehnikul oma kodu ja Mare kabineti perioodiliselt lutikate suhtes üle vaadata. Siiani polnud midagi leitud, kuid ettevaatlik tuli sellegipoolest alati olla. Iga kahtlane sõna nii kõnes kui kirjas võis talle saatuslikuks saada. Informatsioon oli kõrge mängu juures kõige hinnalisem valuuta. Väike viivitus või tühine eksimus võisid maksta Unole tema senise halli kardinali positsiooni ja privilegeeritud staatuse. Favoriidist võis Bossi maailmas üleöö reetur saada ja selle saatuse tagajärgi ei julgenud Uno enesele isegi ette kujutada.
Uno Teeharu sidus Bossiga lisaks pikaajalistele teenistussuhetele linnavalitsuses ka ühine minevik EKP parteikomitees, kus Uno omal ajal tähtsa funktsionäärina tegutses. Uno toetas partei juhtkonna ees tulihingeliselt paljutõotava kommunistliku noore Gunnar Lamemaa kandidatuuri EKP ridadesse, et auahnest noormehest kunagi oma mantlipärija teha. Bossi karjäär kommunistlikus parteis jäi siiski lühikeseks ja pärast Eesti taasiseseisvumist meeste jõupositsioonid vahetusid. Linnapeaks saades võttis Gunnar Lamemaa rahva poolt põlatud endise kommunisti Uno Teeharu ühiskondliku arvamuse kiuste oma nõunikuks ja polnud selles valikus siiani pettuma pidanud. Bossi abiga jõudis ka Uno abikaasa Mare Teeharu haljale oksale. Endisest madala astme majavalitsuse juristist sai peagi Tallinna Linnakohtu kohtunik ja mõne aasta pärast edutati ta kõrgemasse kohtuastmesse. Uno ja Mare pidid Bossile oma magusa elu eest hingepõhjani tänulikud olema, kuid viimasel ajal oli tänutunne nende südames rahulolematuse ja isegi põlgusega asendunud.
“Mare, rahune palun maha,” lohutas mees, “sul pole viga midagi. Võtad varsti puhkust. Sinu elu on igati joones. Eluaegselt ametisse nimetatud kohtunikku ei kanguta siin riigis mitte keegi kohalt. Sul on korralik palk ja aupaiste, tulevasest kopsakast kohtuniku eripensionist rääkimata. Pead veel mõne aasta vastu ja siis reisid luksuslikult, kuhu aga tahad. Räägin homme Raudsepa-poisiga. Ta on Bossi laekahoidja. Tehku meie ülekanne kohe ära, pärast klaarin vana endaga.”
“Vala mulle üks pits konjakit! Ajasid mul harja tõeliselt punaseks,” nuuksus Mare alistunult.
“Otse loomulikult,” sõnas mees kergendustundega püsti hüpates.
Naise seekordne pahameeletorm oli kiiresti vaibumas. Kahjuks esines neid viimasel ajal üha sagedamini. Uno Teeharu teadis juba ette, et naps konjakit lõõgastab naise meeled ja keha täielikult ja teine toob isegi naeratuse tema nutust paistes näole. Uno siirdus hästi varustatud baarikapi juurde ja valas ka endale varajasest kellaajast hoolimata mehise Hennessy X.O koguse. Peagi kõlisesid kristallpokaalid kokku ja järgnevalt suundusid abikaasad Teeharud teineteise embuses uuesti magamistuppa.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Anneli Urge raamatust “Jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne”.
Vandeadvokaat Andres Rahn kuulub täieõiguslikult rikaste ja ilusate maailma. Terane mõistus ja mehelik sarm avavad talle uksed rahvusvahelise haardega ärimeeste, võimuahnete poliitikute ja saatuslikult veetlevate kaunitaride glamuursesse, joovastavasse ja samas üliohtlikku maailma, mis on täis seksi, reetmist, uimasteid, intriige ja salapäraseid õnnetusjuhtumeid.
Kui Andrese suurärimehest kuldklient eksklusiivse tenniseklubi jõuluturniiril kahtlastel asjaoludel hinge heidab, tuleb mehel teha karme valikuid, mis viivad ta halastamatusse võitlusse ahne ärihai, korrumpeerunud kohtunike, psühhopaatidest tippadvokaatide ning teiste silmale nähtamatute mõjuvõimsate jõududega. Peagi selgub, et niidid viivad otse Tallinna linnapea ja Vene oligarhide vandenõuni välja. Kahetsusväärselt ilmneb, et pealtnäha ideaalsel mehel Andresel on üks oluline puue – südametunnistus, mille sunnil satub ta koos salapäraselt vastupandamatu lesega ootamatusse olukorda, kus kaalul on rohkem kui elu…
Anneli Urge debüütromaan “jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne” viib lugeja skandaalse kohtuprotsessi keerdkäikude kaudu otse poliitilise korruptsiooniskandaali keskmesse ja sealt salatreppi mööda võimukate tippametnike, rahaahnete ärihaide, altkäemaksust toituvate kohtunike ja teiste prostituutide privaatsfääri.
Paratamatult tõstatub küsimus õigusriigi jätkusuutlikkuse ja inimlike väärtuste säilimise kohta maailmas, kus kõik on müügiks ja juriidiliselt on alati kõik korrektne.
***
“See raamat on nagu aken teise maailma, mille olemasolu me oleme kogu aeg kahtlustanud. Nüüd on ta täies hiilguses meie ees – mees ise oma parimates aastates, tema väikevennad ja -õed, kurjad, ahned, naljakad ja koledad korraga. Ma ei loodagi, et see ravib Eesti terveks, aga vähemasti algus on tehtud. Ammu oli aeg! Kui me oma peldikuid ise ei tühjenda, jääbki haisema, ja keegi ei “aimagi”, kust see tuleb.” – Mart Kivastik, kirjanik
***
“See raamat on nagu lukuaugust piilumine tuppa, mida me oleme kuulnud olemas olevat, kuid mida loodetavasti tegelikkuses siiski ei ole.” – Villu Kõve, Riigikohtu esimees
***
See krimiraamat sisaldab kõiki selle žanri raamatu elemente. Samas on karakterites üsna paljugi tuttavat ja süžees oma käänakutega on ka palju sellist, millesarnast oleme lugenud ajalehtedest. Jääd mõtlema, kus lõpeb reaalsus ja kus hakkab fantaasia ja ei tahagi enam panna raamatut käest ära. Kahtlemata on Anneli ammutanud inspiratsiooni ka enda 25 aasta pikkusest advokaaditöö kogemusest Tallinnas. – Aku Sorainen, vandeadvokaat ning advokaadibüroo SORAINEN asutaja ja vanempartner
Anneli Urge on sündinud 1971. aastal Pärnus. Ta on kahe poja ema ja 25-aastase staažiga advokaat. Kolm aastat tagasi suundus Anneli psühhloogiaõpingutele ja pakub nüüd lisaks õigusnõustamisele ka psühholoogilist tuge. “jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne” on Anneli debüütromaan.
