Ärevuse kogemine on paljudel inimestel aktuaalne ja igapäevane teema. Hirmu külvavad nii teadmatus tuleviku ees, tervisega seotud mured, halvenenud paarisuhted kui ka majanduslikud probleemid. Kuidas keerulistel aegadel oma hirmudega toime tulla? Dr Pippa Grangre jagab oma raamatus “Hirmudest vabanemine” palju praktilisi ja lihtsalt ellurakendatavaid nõuandeid.
Kui kriitilisel hetkel ilmub kutsumata külalisena kohale hirm, siis võib tunduda, et sellega pole võimalik toime tulla. See on ka igati loomulik, et kui sind tabab adrenaliinitulv, siis mõtled, et sa ei pea enam vastu või kaotad enda üle kontrolli. Hakkad juba hädaväljapääse otsima, olles valmis minema tormama. Või tunned, et süda taob rinnas nii kõvasti, et sured kohe paanika kätte. Selles peatükis tutvustan tehnikaid, millega hetkelise hirmu vastu valmistuda ja mis aitavad sellega toime tulla, kui see esile kerkima peaks.
Pea meeles, et hirm on vaid hoiatussignaal, mingi tunne või energia, millele ei pea mingit erilist tähelepanu pöörama, kui sind just surmaoht ei ähvarda. Ja sa saad seda kontrollima õppida hoolimata sellest, kas selle teke on ettearvatav või üllatav. Selle peatüki lõpuks on sul terve hulk hirmuga toimetulemise tehnikaid, mille seast valida.
Mida oma hirmuga teha? Hirm tuleb ja niidab sind jalust. See on vältimatu. Kuid su järgmine samm – su mõtted ja reaktsioon – on kõige olulisem. Üks neid inimesi, kelle valmidust hetkelise hirmuga silmitsi seista ma kõige enam imetlen, on Lee Spencer, too endine merejalaväelane, kellest juba lugesid, kes sõudis 6000 km üle Atlandi ookeani, seda lausa kaks korda. Ta on end korduvalt asetanud tõeliselt eluohtlikesse ja hirmu tekitavatesse olukordadesse, ning seda kauemaks, kui inimlikult võimalik näib. Järgnevas tsitaadis tuletab ta meelde oma teise sooloretke üht kõige raskemat päeva.
“Tohutu laine haaras paadi kaasa ja kergitas ahtrit, kuni tundus, et paat läheb kummuli. Kui paadi pikkust – üle seitsme meetri – mõõdupulgana kasutada, siis see laine pidi olema oma 15 meetrit kõrge. Kui laine viimaks kokku vajuma hakkas, siis ülemised kolm meetrit ähvardasid mulle kaela langeda nagu veesein. Ma mõtlesin, et nüüd on kõik. Mul peab küll väga vedama, et siit eluga pääseda.”
Püüa ennast kujutleda Lee olukorras, täiesti üksi tohutul ookeanil keset tormi. Ta kirjeldab oma tundeid nõnda: “Hirm täidab kogu su olemuse ja kogu su meele. Iga mõte, iga emotsioon on hirmust küllastunud, nagu käsn, mis on nii palju vett sisse imanud, et rohkem ei mahu. Aeg näis peatuvat. Hakkasin mõtlema oma järgmisest sammust, püüdsin plaane teha. Kui paat läheb kummuli, siis kuidas ma selle alt välja pääsen? Kuidas ma selle üldse üle elan, kui ligi tonniraskune paat minu otsas maandub? Mind seob sellega vaid rihm. Mõtlesin, et kuidas ma noale ligi pääsen, et see vajaduse korral läbi lõigata. Mulle tuli meelde, et päästevesti küljes on teine, väiksem nuga. Siis mõtlesin, et see on viimane abinõu. Ära kiirusta lõikamisega, sest kui paadist eemale triivid, siis sured. Oled üksinda keset tormist ookeani, sa ei pääse paadi juurde tagasi. Kõik see käis hetkega mu peast läbi, kuid laine hakkas siis kokku vajuma ja paat justkui surfas seda mööda alla. Mu parem aerulaba oli vee all ja ma üritasin seda vabaks päästa, et paat küljega lainesse ei lõikaks, kuna ma lähen siis ümber. Pidin aeru vabaks saama. Mul õnnestus see, aga kuna ma keskendusin vaid paremale aerule, siis vasem läks samuti vee alla ja hakkas mind tagasi pöörama. Kui ma sellelt lainelt viimaks maha sain, siis polnud asi veel läbi, meri oli ikka väga maruline. Lained olid nagu sügavad orud ja kõrged kaljud ja muudkui tulid mulle peale. Aga kõige ohtlikum on just laine, mis sulle kaela langeb.”
Esimene kord, kui Lee üle Atlandi sõudis, tegi ta seda neljaliikmelises meeskonnas, kuhu kuulusid vaid invaliidistunud ekssõjaväelased. Ta rääkis, et üksinda oli see palju raskem, sest üksinda on hirm palju-palju suurem kui meeskonnaga koos olles. Et üksinda hirmuga toime tulla, tuli appi võtta loovus.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud dr Pippa Grangre raamatust “Hirmudest vabanemine”.
Me pingutame ja tegutseme, kuna soovime edu saavutada, kuid oleme haruharva õnnelikud. Kui ihkame iga hinna eest võita ja teeme kolleegide ja pere ees head nägu ka siis, kui meil on raske, siis võime kergesti enda tõelise olemusega vastuollu minna. Isegi sihtideni jõudmine ei pruugi meile siis rahuldust tuua. Selles on süüdi hirm. Hirmu tõttu oleme ärevil, tunneme häbi ja püüame kõiki asju perfektselt teha. Teeskleme end olevat keegi teine, jahtides staatusesümboleid, mis tegelikult meile kunagi tõelist rahuldust ei too.
Kuid võiksime elada ka teisiti. Võime leida oma tõelise hääle ja elada nii, nagu me tahame ning siis pakuvad ka väiksemadki võidud tõelist rahuldust. Sellist avatumat mõttelaadi aitab meil leida doktor Pippa Grange – ta on psühholoog, kes töötas Inglismaa jalgpallikoondise juures, kui see 2018. aasta jalgpalli MM-il poolfinaali jõudis.
Grange näitab oma raamatus meile, kuidas hirmuvabamalt elades leiame üles oma tõelised kired ja avastame, mis meile päriselt rahuldust pakub. Tema lihtsad seletused ja juhtnöörid aitavad meil stressist vabaneda ja julgust leida ning teiste inimestega palju ehtsamat sidet saavutada.
Selline edu ei seisne auhindades ega teiste alistamises, vaid tõelises võitmises, millesse on kaasa haaratud kogu meie olemus. Meil on aeg oma hirmud tuvastada, nende põhjustest aru saada ja tänu sellele nendest tasapisi vabanema hakata. Elades ilma igapäevaste hirmudeta oleme palju õnnelikumad.
