Novellikogu või omamoodi muinasjuturaamatu autoriks on arvutimängude looja ja Tartu Ülikoolis seda sama õpetav Edvin Aedma, kes on varem ilmutanud novellikogud “Inimene ja draakon” (2007) ning “The Lost Switch” (2010). “Maagiline reaalsus” on meie arvates kütkestav ja nii jagame rõõmuga teiega mõningaid palasid.
Kuri mees
Elas kord Tallinnas üks kuri mees. Ühel päeval nägi ta langevat tähte ja soovis: “Tahan juurde väge ja tarkust!”
Enne kui kuri mees arugi sai, oli ta muutunud üheks heaks naiseks Saaremaal.
Sõnum lahketele konfektööridele
Ühel ilusal päeval hakkas tulevikuplaneedi taevast sadama šokolaadi. Õppimine ja mängud jäeti pooleli ning lapsed jooksid õue šokolaadi korjama.
Kukkusigasuguseid šokolaade. Seal oli neid tõesti tumepruunist lumivalgeni. Isegi mõned mustikaliköörikommid, kuigi enamik neist maha kukkudes lömastus, nii et liköör välja voolas.
“Tähelepanu!” kõlas äkitselt valjuhääldist. “Siin planeet tulevikumaa president! Meie planeedist möödub parajasti suur konfektöörtulnukate kosmoselaevastik ning nad pakkusid kingitusena, et täidavad ühe meie mõistliku soovi. Mida me küsida võiksime? Palun mõelge selle peale ning edastage meile tunni jooksul, mida teie sooviksite küsida! Nii saame teada, mida me kõik koos kõige rohkem tahame. Austusega, teie president!”
Ning juba paari tunni pärast saadeti konfektöörtulnukatele järgmine teade: palun andke endast parim, et vähendada kogu maailmas kõikide olendite kannatusi ning suurendada kõikide olendite teadlikkust ja õnne, alustades iseendist ja nendest, keda te saate kõige paremini aidata.
Esimese liivatera häving
Elas kord üks liivatera. Ta oli sama eriline nagu sina või mina, aga võibolla isegi veel erilisem. Ta oli kunagi tahtnud olla tüdruk, kunagi poiss, siis kala, lind, vaal, kivi, puu, pilv, ratas, õhk, hääl, pillikeel ja isegi elu ise. Ja üldse kõik asjad ja olendid, mis maailmas kunagi olemas võisid olla.
Ja üksteise järel oli see liivatera need kõik läbi proovinud. Naeratanud tüdrukuna, mänginud poisina, ujunud kalana, lennanud linnuna, puristanud vaalana, seisnud kivina, kasvanud puuna, hõljunud pilvena, veerenud rattana, hinganud õhuna, laulnud hääle ja pillikeelena ning olnud elu ise.
Ja nüüd oli ta jälle uuesti tagasi liivatera mererannas, keset tuhandeid teisi liivaterasid. Taevas paistis päike ning merelained paitasid hellalt randa.
Ja siis tuligi liivatera juurde üks väike tüdruk, kes nägi välja täpselt nagu headus.
“Tere, kes sa oled, kas headus?” küsis nüüd liivatera säravate silmadega.
“Peaaegu, ma olen tema õde, häving.” vastas tüdruk sõbralikult naeratades ning lisas siis: “Ma näen, et sa oled olnud kõikvõimalikud mõeldavad asjad ja olendid. Kas tahaksid mõni veelkord olla?”
Liivaterake mõtles natuke ja vastas siis: “Ei, pole vaja. Ma olen juba tõesti kõik läbi proovinud, kõige lemmikumaid isegi mitu korda.”
“Siis on hästi. Aga sul on veel üks proovimata: üldse mitte olla.”
Liivatera ja tüdruk vaatasid üksteisele tükk aega otsa. Liivatera proovis tüdrukule silma vaadates aru saada, mida too mõtleb. Sealt peegeldus vastu ainult headust. “Hea küll!” ütles liivatera. Hetke pärast oligi maailmas üks liivatera vähem.
Kõige targem robot
Oli kord robot, kes otsustas ühel ilusal päeval põhjalikult enda sisse vaadata, et paremini aru saada kuidas tema peas siis ikkagi kõik asjad töötavad.
Robot vaatas põhjalikult ja avastas selle käigus, et ta polnudki enam robot.
Mõtlev pomm
Juba oma kokkupanemisest peale olen tundnud, et selles maailmas on mul täita väga eriline eesmärk. Väga eriline ülesanne. Lebasin aastaid pimedas laoruumis ja mõtisklesin: kas eesmärk pühitseb
abinõu?
Mõtlesin, kuni ühel ilusal päeval avati laoruumi uks ja mind toimetati koos teiste väiksemate pommidega laskemoonaveokile.
Tundsin, et mu eesmärk ei ole enam kaugel. Veok sõitis otse lennujaama, kust mind kiiresti ühele suurele lennukile laaditi. Tõusime õhku ja kuulsin sumedalt läbi lennuki metallpõhja lendurite omavahelist tehnilist juttu. Peatselt muutusid lendurid aga keskendunuks ja vaikseks. Ka minusse saabus suur vaikus.
Üks lenduritest tõmbas kangist, mu all olevad luugid avanesid ja kogesin esimest korda elus suurt vabadust ja kergust. Lähenesin oma elu sihtmärgile.
Maad puudutav pomm oli ammugi jõudnud otsusele mitte plahvatada. Pärast paari põrget ja lühikest veeremist jäi ta rahulikult lebades oma otsuse tulemust nautima.
Viimane ükssarvik ja esimene tiiger
Ühel päeval kui viimane ükssarvik kaljulõhes vulisevast allikast vett limpsis, jalutas tema juurde suur, kollane ja karvane tiiger.
“Tere, armas tiiger!” hüüdis ükssarvik.
“Tere, ilus ükssarvik,” vastas tiiger.
Kaljumetsas, kus ükssarvik elas, ei olnud peale nende kahe ühtegi teist looma. Ükssarvik oli seal elanud aegade algusest peale, tiiger oli aga tekkinud alles eile, tiigriseedripuust.
“Ma tekkisin alles täna aga mul on juba pojad kõhus. Neist võiks alguse saada suur ja õilis tiigrite sugu, kes valitsevad tuhandeid aastaid kõiki maailma metsi ja tihnikuid.” sõnas tiiger.
“Jaa, võiks küll.” nõustus ükssarvik “Ma kujutan seda väga hästi ette.”
“Ainult et siin kaljumetsas pole ühtegi looma, keda süüa. Otsisin neid eile terve päeva, et kasvavaid poegi toita, aga ei leidnud isegi mitte kõige pisemat hiirt. Täna sain kätte ainult ühe suure porikärbse ja see on kõik mis ma oma elu jooksul söönud olen.” lausus nüüd tiiger kurvalt.
“See on sellepärast, et see on Kaljumets. Siit kahekümne päeva kaugusel asub päris mets, mõnus tihnik suurte soomuspuude ja võsadega. See koht lausa kubiseb loomadest… Aga sinna sa muidugi tühja kõhuga ei jõuaks, eriti veel poegadega.” sõnas ükssarvik mõtlikult.
“Kuna sa oled niikuinii viimane ja mina oma soost kõige esimene… siis, kas… ma võiksin sind ära süüa?” palus tiiger.
Nad mõlemad teadsid ükssarviku vastust juba varem.
“Kas sul on kõht juba väga tühi?” küsis ükssarvik osavõtvalt.
“Juba üpris tühi, aga mitte veel liiga,” murises tiiger.
“Siis on meil veel aega sõpradeks saada. Tule, ma näitan sulle oma kõige ilusamaid kohti ja kodukoopaid. Ja me jõuame mängida ka kõige paremaid mänge, mis ma siin üksi tuhandete aastate jooksul olen jõudnud välja mõelda,”
Nad jooksid kahekesi terve päeva mööda Kaljumetsa, ning ükssarvik jutustas tiigrile kõigest ilusast ja erilisest, mis metsas sündinud oli. Kui nad ära väsisid, heitsid nad maha ning mängisid ükssarviku mõtte- ja pilvemänge. Neil oli nii tore päev, et nad otsustasid hommikuni oodata ning heitsid koos magama. Tiiger võttis ükssarviku kaissu ning kattis ta oma paksude soojade karvadega. Hommikul, kui päike tõusis, läksid nad kahekesi sama oja juurde, mille juures nad kohtunud olid.
“Ma panen jalad siia kaljulõhesse, sest muidu põtkin ma sind kapjadega katki, kui sa mind hammustad,” sõnas ükssarvik.
“Miks see nii peab olema?” küsis tiiger kurvalt.
“See on mingi viga, või jama. Aga kui sa oled üheaegselt nii vana ja noor nagu mina, siis sa ei kurvasta väga. Siis sa saad aru, et sellel on tegelikult isegi mingi mõte.” lausus ükssarvik, ning astus jalgadega kaljulõhesse.
Tiiger, kellel kõht korises, ronis ükssarviku juurde ja nad vaatasid üksteisele sügavalt silma.
“Head aega, armas tiiger!” sõnas ükssarvik ja naeratas.
“Head aega, ilus ükssarvik,” vastas tiiger ja tema silmast veeres pisar.
Teised raamatust “Maagiline reaalsus”
Rahvusraamatukogu Eesti kirjanduse referent Maire Liivamets
Kui tore, mind on veel võimalik üllatada. Isegi eesti kirjandusel. Need lühikesed, mõned lausa tillukesed lood mõjuvad tõepoolest maagiliselt ja reaalsustki leiab fantaasia keskelt sülemi jagu. Juhul, kui lubada mõistukõnelisusel muunduda tegelikkuseks… Olgugi et Aedma mõttearendused on napid, on peatükke rohkesti. Loetlen need sisule viitamiseks üles: “Kuningad ja kuldne soojus”, “Võlurilood”, “Robotilood”, “Hävingulood”, “Putukate maailm”, “Loomade maailm”, “Kannatuste maailm”, “Head versus pahad ja seiklused”, “Härrad ja imed”.
Aedma tekstides prevaleerib headuse kohalolek, kuigi heale ja ilusale vastandatakse mõnikord robotite maailm, nemad aga ei käitu mõistlike inimeste kombel. Eks head ja pahad satuvad eluski vastakuti, mõni lookene meenutab koguni lühikest ulmefilmi (nt. “Kangelaste hukk II”) Teisalt sukeldutakse elusa looduse maailma, kus elab palju kasse, mõni koer, isegi rott! Ja ükssarvik ja tiiger suudavad sõbralikult suhelda!
Autor ei anna teada aega ega kohta, kus midagi toimub. Soojust, armastust ja mõistmist vajatakse ju alati ja igal pool, võiks kokkuvõtlikult lausuda. Ajatud lood, ja niisugustena eriti võluvad.
Loe pikemalt Rahvusramaatukogu lehelt
Kirjanduskriitik Triin Loide
On huvitavamaid jutte ja muidugi ka vähemhuvitavaid jutte, aga kokkuvõttes on tegu väga tugeva kogumikuga omast žanrist. Õieti – omast žanrist. Mis žanr see on? Hiina mõistujuttude taassündküberpungi ja kassikastmes? Postapokalüptiline impressionistlik pilguheit mõnda teise reaalsusesse…? On need koanid? Ma ütleks, et need on koanid. Igastahes kui need pole koanid, siis need mõjuvad samamoodi, nagu koanid.
Loe pikemalt Triin Loide blogist
Muusik Prita Purre
See raamat pole “valgustatud” jutumärkides, see on valgustatud jutumärkideta! (Kui muidugi jutumärgid saavad valgustada.) Ometi hästi kerge lugemine, teoses on õhku ja ruumi, lisaks mõningasele meeldivat kaasamõtlemist soosivale õhkkonnale. Rikka sõnavara ja mahlakate kirjeldustega raamat pakkus mulle igatahes ka nalja ja rõõmu. Ja naiivsust või mingit elukaugust ei saa siit loota. Olgugi, et teos on maagiline, on ta ometi ka reaalne. Realistlik isegi, kui sealt edasi mõelda. Ja olgugi, et ta on reaalne, on ta meeletult maagiline! Jah, ma nautisin.
Edvin Aedma raamatu “Maagiline reaalsus” leiad SIIT
Loe ka intervjuusid Edviniga Telegramis ja Müürilehes
