Keha teadmine, keha vägi
Naiste teadmine on seotud mateeria ja vaimu saladusliku ühendusega. Seepärast on kehaline olemine naiste jaoks erilise tähendusega. Oma igapäevaelus ei taju me oma keha tihti enam teadlikult. Nii kaotavad naised sageli taju enda suhtes; selle suhtes, kus ja kuidas nad seisavad, mida nad tahavad ja mis on nende jaoks tõeliselt tähtis. Selle tunnetamine on siiski eelduseks, et oma teed naiselikus vaimus käia. Ainult kindla kavatsusega, mille juured on kehalises kohalolus, on võimalik olemuslikku ära tunda ja täita oma ülesannet.
Naiselik teadmine ilmutab ennast kehas. Samaaegselt hõlmab ta teadvuse kõiki tasandeid alates füüsilisest kuni emotsionaalse, mentaalse ja vaimseni, mis on kõik üksteisega põimunud. Kuna minu juurdepääs on tants, on minu jaoks oluline näidata teed, mis algab kehaliste tajumuste ja teadlikuks saamistega. Samas on kaasatud tunded ja emotsioonid ning tähelepanuta ei jää ka mentaalne ja vaimne külg. Naised kogevad igapäevaelus tihti lugupidamatust oma olemise suhtes, kas siis emadena või väikesepalgaliste töötajatena või partnersuhetes. See alavääristamine tekitab tugevaid emotsioone nagu viha, lein, võimetus, mis jäävad osaliselt kinni alateadvusse. See tähendab, et neid tundeid ei tajuta tihti teadlikult. Alaväärsustunde, depressiooni, häbi või alandamise kujul pöörduvad need sissepoole, inimese enda vastu. Samas on paljudes naistes tekitanud raevu, viha ja leina see, kuidas käitutakse maaga. Kirjutades selles kontekstis maast, pean silmas maakera elavat vaimset olemust,* millel nagu inimestelgi, on oma hing – Anima Mundi. Isegi kui me seda endale alati ei teadvusta, tajuvad naised tänu oma ühendusele olemise kõigi tasanditega maale osaks saavat suurt valu ja tema pühalikkuse mitte tunnustamist.
Isiklik silmitsiseismine lugupidamatusega naiseksolemise suhtes ja tunded, mis tekivad seoses meie ühise käitumisega maa suhtes, viivad vähemalt pealispinna all valu, leina ja üldise vihani. Need tunded väljuvad pealispinna alt vaid pursetena ja mõnikord ootamatult. See ei tähenda aga lõpuks tegelikku ja avatud tühjakslaadimist ega lahtilaskmist. Seetõttu on tantsuvormid, milles naised võivad tunnetada oma jõudu, oma väärtust ja maandamist, mõeldud selleks, et arendada usaldust, julgust ja eneseteadvust. See võimaldab meil ärgata ja märgata elavat ning olemuslikku.
Rühmad pakuvad naistele turvalist ruumi, kus on võimalik lubada endale kogemusi saada kontakti oma väe ja kogemusliku teadmisega. Minu jaoks on oluline, et naised toovad oma teadmist esile ühiselt, kuna naiselikkus on seotud kõigi olemise vormide ühtsusega. Selle ühenduse tasandit on nõrgestanud naiste pikaajaline – ka omavaheline – allasurumine. Sellele tasandile võib osaks saada tugevnemine, kui naised oma ühises energias, kuid siiski igaüks enda eest ja kollektiivis laiali valgumata, toovad ilmale uuesti midagi, mis on varem olnud. Üheks seda iseloomustavaks kujundiks võib olla tantsivate naiste ring. Ringis on kõik üksteisega seotud ja horisontaali poolt hoitud. Samas on igaüks omaette kantud taeva ja maa iidse ühenduse kehastusena vertikaali poolt. Ringis seisavad naised võrdväärsena üksteise kõrval. Ei ole ülemaks ega alluvaks olemist. Igaühte austatakse vabaduse vaimus.
Intensiivsus kui naiseliku olemise väljendus
Oma tantsutöös kogen ma ikka ja jälle intensiivsust, mis on seotud naiste jõu ja rõõmuga, kui nende loomingulised võimed võivad väljenduda ja laiali laotuda. Selle vastaspoolus on hirm olla liiga jõuline, liiga väekas, liiga elus, liiga intensiivne. Minu kogemuse põhjal teistega ja iseendaga on selle taga hirm liigse olemise ees. Niivõrd kui suudan seda hinnata, on see tunne seotud kadumaläinud naiseliku müsteeriumiga. Meil ei ole enam kohta, kus austataks jumalannat ja taeva ning maa ühtsust. Seda erilist intensiivsust ja ekstaatilist kvaliteeti, mida me võiksime ammutada taasühinemisest oma päritoluga, enam ei elata ega pühitseta.
Et seda puudust mitte teadvustada, matame ta teiste probleemide alla. Me tegeleme meelsamini teiste kui iseendaga. Oma olemise intensiivsuse tajumine naistena tähendab enda avamist valule, mis tuleb sellest, et me ei saa seda elada. See tähendab enda silmade avamist ja igas hetkes enda ühendatuse meenutamist kõiksusega. Põhjused, mis meid selles takistavad, on mitmekesised. Esimene samm on lubada end näidata just sellisena, nagu me antud hetkel oleme. See kõlab lihtsamana, kui tegelikult on. Me oleme harjunud ennast looritama või kandma maske. On hädavajalik jõuda oma tunnetes selgusele ja vahendada neid ka väljapoole.
Üks mõjuvõimas ja vastumeelsust tekitav tunne on agressioon. Ladinakeelne sõna aggredi tähendab tegelema hakkamist, kellegi poole pöördumist, ründamist, millegi ettevõtmist, alustamist, proovimist. Meie kitsendame seda tähendust tavaliselt rünnakuks. Samas on kõik teised vasted positiivsed ja seotud kontakti ning selguse loomisega. Kultuurist tulenevate väärtushinnangute tõttu oleme me naistena endale viha ja agressiooni tunde eriti suurel määral ära keelanud. Me pigem laeme selle teiste kaela, kaebleme, muutume kehastunud etteheiteks, kurvaks, morniks ja depressiivseks, kui et lubame endal seda jõudu kasutada ja arendada. Tantsud, mis kasutavad agressiooni tundepotentsiaali ilma seda välja purskamata, võimaldavad teravdada teadlikkust selle tunde suhtes ja avaldada jõudu, mida see sisaldab.
Jätkub.
Katkend pärineb Cornelia Freise raamatust “Tantsi! Oma südamest”
