Väga vanad inimesed kinnitavad mulle, et nad ei karda mitte surma, vaid seda, mis juhtub vahetult enne surma – nad kaotavad kuulmise, mälu, parimad sõbrad, harjumuspärase eluviisi. Nagu Felix mulle väitis: „Vanadus on pidev kaotuste jada.” Philip Roth väljendas oma romaanis „Tavaline inimene” („Everyman“) sama mõtet veel kibedamalt: „Vanadus ei ole lahing. Vanadus on veresaun.”
Õnne ja tervislike eluviiside abiga – korralikult süües, sporti tehes, vererõhku kontrolli all hoides ja vajadusel arsti poole pöördudes – õnnestub inimestel sageli väga pikka aega elada ja ise hakkama saada. Ent kaotused muudkui kuhjuvad, kuni viimaks ei suuda me oma igapäevaelu nõudmistega enam ei füüsiliselt ega vaimselt ise toime tulla. Väike osa meist sureb jala pealt, ent valdav enamus veedab oma viimased aastad liiga väeti ja abituna selleks, et suuta iseseisvalt elada.
Meile ei meeldi sellele paratamatusele mõelda. Seetõttu ei ole enamus meist selleks ette valmistatud. Enamasti mõtleme ainult aeg-ajalt ja viivuks sellele, kuidas hakkame elama siis, kui vajame kõrvalist abi, kuni viimaks on liiga hilja, et midagi ette võtta. Ent paratamatud vaevused tabasid Bellat varem kui Felixit. Nägin kõrvalt, kuidas Bellal aasta-aastalt üha raskemaks läks. Felix oli üheksakümnendates eluaastates endiselt hämmastavalt hea tervise juures. Tal ei olnud esinenud ühtegi kriitilist haigusepisoodi ja ta tegi endiselt iga nädal regulaarselt sporti. Ta jätkas kaplaniks õppijatele geriaatria õpetamist ning osales edasi Orchard Cove’i tervisekomitee töös. Ta ei pidanud isegi autojuhtimisest loobuma.
Ent Bella oli hääbumas. Ta jäi täiesti pimedaks. Tema kuulmine jäi kehvaks. Tema mälu jäi märkimisväärselt viletsaks. Koos õhtustades tuli talle mitu korda meelde tuletada, et ma istun teisel pool laua taga. Bella ja Felix tundsid oma kaotuste pärast kurbust, kuid neil oli veel jäänud ka ühiseid naudinguid. Bellal ei pruukinud küll õnnestuda mind ja teisi, keda ta hästi ei tundnud, meeles pidada, kuid ta nautis seltskonda ja vestlust ning otsis neid aktiivselt. Lisaks pidas ta endiselt pikki vestlusi Felixiga – see tava oli kestnud aastakümneid ega olnud kunagi katkenud.
Bella eest hoolitsemine andis Felixi elule mõtte ning ka Bella jaoks oli Felixi jaoks olemas olemine väga tähendusrikas. Üksteise füüsiline lähedus pakkus mõlemale kosutust. Felix riietas Bellat, vannitas teda, aitas tal süüa. Jalutades hoidsid nad üksteisel käest kinni. Õhtul voodis lebasid nad enne unne suikumist mõnda aega üksteise embuses. Felixi sõnul olid need hetked nende jaoks ühed kõige kallimad. Ta tundis, et nad tunnevad ja armastavad üksteist rohkem kui kunagi varem oma peaaegu 70-aastase kooselu jooksul.
Ent ühel päeval toimus sündmus, mis paljastas, kui hapraks nad olid jäänud. Bella külmetus ja tema kõrvadesse kogunes vedelik. Trummikile läks katki. Pärast seda jäi ta päris kurdiks. Sellest piisas, et nende omavaheline side läbi lõigata. Kui varem oli naine olnud pime ja kehva mäluga, siis nüüd, kui ta ka kurdiks oli jäänud, ei suutnud Felix temaga enam mingil viisil suhelda. Ta üritas naise peopessa tähti kirjutada, aga naine ei saanud nendest aru. Isegi kõige lihtsamad tegevused – näiteks riietumine – tekitasid Bella jaoks pööraselt segadust. Ilma igasuguse sensoorse vastuvõtuvõimeta kaotas ta ajataju. Bella segadusseisundid süvenesid ning tal tekkisid aeg-ajalt meelepetted ja ärritushood. Felix ei suutnud enam tema eest hoolitseda. Ta oli stressist ja unepuudusest kurnatud. Ta ei teadnud, mida teha, kuid selliste olukordade jaoks oli olemas süsteem. Vanadekodu töötajad pakkusid, et viivad Bella hooldusosakonda – maja teisele korrusele – vilunud spetsialistide hoole alla. Felix ei tahtnud sellest kuuldagi. „Ei,” ütles ta. „Bella peab jääma minuga koos meie elamisse.” Enne kui asi sundlahenduseni jõudis, olukord leevenes.
Kahe ja poole nädala pärast kasvas Bella parempoolne trummikile kokku ning kuigi ta jäi vasakust kõrvast igaveseks kurdiks, siis paremas kõrvas kuulmine taastus. „Meie suhtlus on raskem,” lausus Felix. „Aga see on vähemasti võimalik.” Küsisin tema käest, mida ta siis teeb, kui Bella jälle paremast kõrvast kurdiks jääb või mõni muu sarnane katastroof saabub. Ta vastas, et ei tea. „Ma kardan hirmsasti olukorda, kus tema eest hoolitsemine hakkab mulle üle jõu käima,” ütles Felix. „Ma püüan mitte liiga kaugele ette mõelda. Ma ei mõtle järgmise aasta peale. See on liiga masendav. Ma mõtlen ainult järgmise nädala peale.” Just nõnda inimesed üle maailma käituvad ja see on mõistetav. Ent sellel on enamasti varjuküljed.
Viimaks saabus kriisiolukord, mida nad olid kartnud. Nad jalutasid koos, kui järsku Bella kukkus. Felix ei saanud täpselt arugi, mis juhtus. Nad olid aeglaselt jalutanud. Maapind oli tasane. Ta oli toetanud Bellat käsivarrest. Ent ühtäkki oli Bella kokku kukkunud ja murdnud mõlema jala pindluu – pika õhukese välimise luu, mis kulgeb põlvest pahkluuni. Traumapunktis pidid arstid ta mõlemad jalad kuni põlvist ülespoole kipsi panema. Felixi suurim õudusunenägu oli teoks saanud. Bella vajadused kasvasid Felixi jaoks üle pea. Bella tuli paigutada hooldusosakonda, kus ta oli ööpäevaringselt hooldajate ja õdede kontrolli all. Võib-olla arvate, et see oli nii Bella kui ka Felixi jaoks kergendus, sest vabastas nad mõlemad kõikvõimalike füüsiliste hooldustoimingute koormast.
Tegelikult oli olukord palju keerulisem. Ühest küljest olid vanadekodu töötajad oma ala professionaalid. Nad võtsid üle enamuse ülesannetest, millega Felix juba kaua kurja vaeva oli näinud, nagu vannitamine, potitamine, riietamine ja raskelt invaliidistunud inimese kõik teised rutiinsed vajadused. Tänu neile sai Felix nüüd veeta oma aega, nagu ise tahtis, kas Bellaga või omaette. Ent kõigi töötajate jõupingutustest hoolimata pani nende kohalolu Felixi ja Bella ahastama. Mõned töötajad kippusid kohtlema Bellat pigem nagu patsienti kui inimest. Nii näiteks oli Bellal oma eelistus, kuidas tema juukseid peaks kammima, aga keegi ei küsinud tema käest ega uurinud järele. Felix oli töötanud välja parima meetodi, kuidas lõigata naise toit tükkideks nii, et ta saaks seda raskusteta neelata, kuidas liigutada ta kõige mugavamasse asendisse, kuidas riietada teda nii, nagu talle meeldis. Ent ükskõik kui visalt ta ka püüdis kõike seda töötajatele ette näidata, ei näinud paljud neist asjal mõtet.
Mõnikord andis Felix ahastades alla ja tegi lihtsalt kõik, mida abistajad olid teinud, ise ümber, põhjustades konflikte ja pahameelt. „Me jääme üksteisele ette,” ütles Felix. Ta oli mures ka sellepärast, et võõras keskkond ajab Bella segadusse. Paari päeva pärast otsustas ta naise tagasi enda juurde tuua. Tal oli vaja lihtsalt välja mõelda, kuidas naisega hakkama saada. Nende korter oli samas hoones, ainult üks korrus vahet. Aga ometi oli kojutulek määrava tähtsusega – neid täpseid nüansse on raske mõista. Kuid Felix oli ikkagi sunnitud ööpäevaringse õdede ja hooldajate meeskonna palkama.
Järgmised kuus nädalat, kui naisel jalad kipsis olid, olid mehe jaoks füüsiliselt väga kurnavad. Ometi tundis ta kergendust. Nad tundsid Bellaga, et suudavad naise elu paremini korraldada. Bella oli oma kodus, oma voodis, mees kõrval. See oli Felixi jaoks tohutult tähtis, sest neli päeva pärast kipside eemaldamist, neli päeva pärast seda, kui ta jälle kõndima hakkas, naine suri. Nad olid asunud koos lõunat sööma. Naine oli pöördunud mehe poole ja öelnud „Ma tunnen ennast halvasti” ning seejärel kokku kukkunud. Kiirabi viis ta kohalikku haiglasse. Felix ei tahtnud meedikutel jalus olla ning lasi neil seepärast minna ja sõitis ise autoga järele. Naine suri vahetult pärast haiglasse jõudmist, vahetult enne mehe saabumist.
Kui ma Felixit kolme kuu pärast nägin, oli ta endiselt rusutud. „Mul on tunne, nagu mul oleks üks kehaosa puudu. Ma tunnen, nagu mul oleks jäse amputeeritud,” rääkis ta mulle. Ta hääl murdus ja ta silmad olid punased. Tal oli siiski üks suur lohutus: teadmine, et Bella ei olnud pidanud kannatama, et ta oli saanud veeta viimased nädalad kodus nende eluaegse armastuse soojuses, selle asemel et istuda lootusetu ja segaduses patsiendina hooldusosakonnas.
Autor: Atul Gawande
Katkend pärineb Atul Gawande raamatust „Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline”, vaata lähemalt kirjastuse Pilgrim kodulehelt
„Surelikkus tähendab seda, et peame leppima oma bioloogilise kaduvusega – piirangutega, mille geenid, rakud, lihased ja luud meile kehtestavad. Meditsiiniteadus on andnud meile märkimisväärseid oskusi neile piirangutele vastu astuda. Aga ma ei oleks kunagi osanud oodata, et minu kõige tähendusrikkamateks kogemusteks arstina – ja tegelikult ka inimesena – kujunevad need hetked, kus aitan haigetel selgusele jõuda, mida meditsiin suudab ja mida ei suuda.”
