“Musta klaasmaja” autoriga saab kohtuda juba täna, laupäeval kell 14.30 kirjandusfestivali Prima Vista raames toimuvas vestusringis Tartu kaubamaja Apollos, kus lisaks Avo Kullile osalevad ka kirjanduskonkursi BestSeller 2015 võitjad Marek Kahro ja Reelika Lootus ning vestlusringi juhib Herdis Ojasu.
Avo Kull “Must klaasmaja”
Seltskonnadaamid maailma kunstiloos
Poolteist aastat varahaldusfirmas PAM oli piisavalt pikk aeg, et kõiki kolleege tundma õppida, ent Sirje oli mõistatus ja jäigi mõistatuseks, mille lahendamisele ta polnud sammukestki lähemale jõudnud. Turustrateegi lahke naeratuse ja sõbraliku pilguga kombineeritud malbe käitumismaneer oli Margi arvates vastuolus tema kuklasse heidetud pea, iseteadva ilme ja jõulise esinemisega. Mõnikord mõtles ta, et selle naise võlu seisnebki vastuoludes, mida ta on õppinud omavahel lepitama ja taltsutama. Samas oli raske taibata, kuidas kõik need vastakad omadused ühe inimese sisse ära mahuvad. Ta üritas Sirje seletamatu sarmi allikaid mõnigi kord mõista, kuid pidi alati loobuma, sest ta polnud midagi sarnast varem kohanud. Ometi meenutasid naise sirge rüht, uhke peahoiak ja iseteadev ilme talle midagi, mingit varem nähtud inimest või pilti…
Ootamatult, siis kui mõte valmistus juba teistele teemadele hälbima, meenus talle midagi. Näitus! Chicagos! Kuidas see talle varem pole pähe tulnud? Autosõit Hettyga oli alati elamuslik. Ja mitte ainult imelise tüdruku läheduse, vaid ka nikkelliistude ja seemisnahast polstriga Lincolni pärast. Mark võrdles seda automürakat vaguniga, ent see ei pannud turjakat sohvrit isegi muigama. Sellega oli tore sõita. Kord oli Hetty lasknud neid sõidutada Michigani avenüü lõppu, kus kõrghoonete vahele peitunud marmorpalee välimusega Cudahy raamatukogumaja kohe pilku püüdis.
“Loyola ülikool,” oli Mark imestanud. “Mis suhe sul jesuiitidega on?” “Ei mingit, aga siinse kunstimuuseumiga on mul tõesti püsisuhe.”
Nad peatusid raamatukogu klaasfassaadi ees ja Mark uuris kallite autode rivi parkimisplatsil. “Picasso piltide väljamüük täna või mis?” üritas Mark teravmeelitseda. “Kannatust, kallike, kohe näed,” ütles Hetty ja kiirustas sisenema.
Hõre väljapanek teise korruse galerii seintel jättis esialgu kummalise mulje. Pilte oli vähe ja vaba pind iga maali ümber tundus ebaloomulikult suur, kuid varsti see tunne hajus ja peagi sai ka selle põhjus selgeks. Need olid rariteedid, hinnalised originaalid, mis olid mitmetest kunstikogudest ja erakollektsioonidest just selle sündmuse tarvis siia kokku toodud. Juba näituse teema “Kõrgseltskonna daamid maailma kunstiloos” oli sedavõrd intrigeeriv, et seda täie tõsidusega eksponeerida.
Esimene pilt, aukartust äratavate mõõtmetega õlimaal, noore naise portree. “Elizabeth, Sutherlandi krahvinna,” luges Mark hõbesildilt pildi kõrval. Raske oli esmapilgul hoomata selle imekauni naise kütkestava võlu lätteid. Kuldse lindiga köidetud satäänid juuksed, kõrge lauba ja klassikaliselt korrapäraste näojoontega poolprofiil, pisut roosaka tooniga piimjas jume, puhas, värske ja nooruslik. Kaugusse suunatud pruunide silmade julge ja enesekindel vaade, teravatipuline lõug. Sügava dekolteega ihuvärvi kleit pisut pilvise taeva taustal. Albioni iluideaal seisis siin seinal ja äkki tajus Mark selle maali suurt sisendusjõudu, mis tungis kahe sajandi tagant tänapäeva inimese asjalikku ellu, et öelda, mis siin maailmas on tähtis ja mille poole tasub püüelda. Raske oli end sellest pildist lahti kiskuda – ta tuli reaalsesse maailma tagasi alles siis, kui Hetty teda õrnalt puudutas.
“Siin on teisigi häid pilte,” ütles ta noormehe küünarnukki pigistades. “Lähme vaatame, mida meie kallis Junius Spencer Morgan tahab rahvale näidata.” “Morgan? Pankiir?” “Just nimelt. Mõnikord talle meeldib oma erakogu tuulutada.”
Morgani kollektsiooni pilti, mille autor oli küll Thomas Gainsborough, armus Mark esimesest silmapilgust. Devonshire’i hertsoginna Georgiana polnud mingi õrnake klassikalise ilu ideaal. Selle naise patusest pilgust õhkus pulbitsevat elu, meelas naeratus tema täidlastel huultel mõjus kutsuvalt ja peibutavalt. Kõik temas oli lopsakas, külluslik ja kaunis. Nii kunstipärasesse soengusse sätitud juuksepahmakas, ahvatlev rinnakumerus kui ka laiaäärne vallatu musketärikübar. Kuid peamine, mis selle naise eriliselt veetlevaks muutis, oli julge ja selge silmavaade, iseteadev ilme ja graatsia, mis vaatas vastu kogu tema olemusest.
“Hea maitse sellel sinu Juniusel.” Mark poleks tahtnud veel oma lemmikmaali eest lahkuda, aga Hetty juhtis teda edasi. Nad vaatasid sel pärastlõunal paljusid pilte, aga kahele esimesele ei leidunud võrdväärset. Enne väljumist põikas Mark korraks oma lemmikute juurde tagasi. See pani Hetty muigama:
“Aristokraatia tõmbab sind?” “Ei, ma ei arva, et just aristokraatia, aga neis naistes on tõesti midagi, mis veetleb. Ma ei oskagi öelda, mis see on.” “Need naised teadsid seda täpselt ja kunstnikud ka. Muidu poleks nad nii veenvat tulemust saavutanud.” “Sa siis arvad, et tead…” “Tean, kullake, tean ja seda polegi väga raske ära arvata.” “No ütle siis.”
Naer kadus tüdruku näolt ja tema tõsine pilk peatus pikalt kaaslasel. “Need naised on kuningannad. Olgu nad pealegi vürstitarid või krahvinnad, kuid nende rüht on kuningannalik, nende näoilme ja uhke peahoiak on kuningannalik. Nende selge silmavaade ja veatu välimus on kuningannalik. Nad on uhked ja iseteadvad, nad tajuvad oma võimu ja ei karda seda kasutada. See on naiseks olemise ülim vorm, mida kohtab moodsal ajal harva.”
“Aga hertsoginna Georgiana, see meela pilguga ahvatleja… temagi on siis kuninganna?” “Aga muidugi. Uhke peahoiaku ja võrgutava pilguga võivad olla nii hertsoginna kui ka tänavatüdruk, aga neid lahutab alati üks erinevus, mida pole võimalik peita.” “Ja see on?”
“Mõistuse sära seltskonnadaami silmis ja loomupärane elegants tema hoiakus, mille ta on juba sündides kaasa saanud. Aristokraadi isikuomadusi võib arendada ja täiustada, kuid laenata ei saa neid kusagilt. Tänavatüdruk jääb ikka selleks, kes ta on.”
Autor: Avo Kull
Katkend pärineb Kirjandusvõistluse auhinnavõitja Avo Kull: Kui tekib emotsionaalne suhtumine rahasse, siis varsti jääte rahast ilma
Pärast magistrikraadi kaitsmist Chicago ülikoolis on Mark Sepper tagasi Tallinnas ja asub tööle varahaldusfirmas, kus tema tegevuse sisuks on raha pööritamine rahvusvahelisel kapitaliturul. Ootamatult seisab ta silmitsi suure raha lummaga, ahvatlevate võimalustega, aga ka riskide ja ohtudega. Mustade peegelklaasidega kaetud maja seinte vahel hakkab hargnema draama, mille keskmes on raha ja inimese igikestev ning keerukas suhe, kus kunagi ei tea, kumb pool lõpuks peale jääb.
See on õpetlik ja samas hoiatav lugu inimese ahnusest ja kiusatusest, unistustest ja ootustest ning raha salakavalast mõjust. Autor tunneb hästi Eesti majanduselu varjatud keerdkäike ja nii leiab lugeja sellest romaanist nii mõnegi tuttava tüübi või juhtumi meie lähiajaloost.
