Vaikus on alahinnatud elukomponent. Ja ma ei räägi vaikusest selle traditsioonilises mõttes, vaid vaikusest, mis asub kõigest eemal. Kõik need teated telefonis, mis tulevad päeva jooksul, kõik need inimesed, kellega kontaktis püsida, kõik need uued albumid, mida kuulata, lemmiksarjade uued osad, mida vaadata. Kõik need reklaamid, mida näeme, need allahindlused, mis kohe-kohe algavad, ja inimesed, kes elavad oma elu meie ümber. Nüüd rohkem kui iial varem osaleme passiivselt teiste inimeste eludes ning vaatame, mida nad jagavad, loeme, mida nad kirjutavad, ja kuulame, mida nad arvavad. Ja siis me vaatame uudiseid, kuulame uudiseid ja loeme uudiseid, kirjutab Kaisa Lattu oma raamatus"Asjadest lahtilaskmise kunst".
Me teame kohtadest, inimestest, lugudest, üritustest, tragöödiatest ja paljust muust ning pole ime, et sinna vahele ei mahu aega, mil iseennast kuulata. Just kõige selle pärast vajame vaikust. Hetke, mil oled kõigest välja lülitatud ja naudid hetkes olemist iseenda mõtetega.
