"Peaaegu kõik teosed, kus käsitletakse Carl Jungi poolt psühholoogiasse toodud mõistet persona, alustavad esimest lauset tõdemusega, et persona, tuleneb ladinakeelsest sõnast, millega tähistati teatris kasutatavat maski. Teatavasti nii Kreekas kui Roomas kandsid teatrinäitlejad maski, et tuua esile karakteriga kaasnevaid jooni - näiteks last, sõjaväelast, kaupmeest, valitsejat. Lisame, et Kreekas ja Roomas ei olnud maski kandmise eesmärgiks peita näitlejat, vaid avada tema poolt mängitavat karakterit. Tänapäeval on psühholoogilises mõistes maski eesmärk eelkõige varjata inimese tegelikke mõtteid ja tundeid. Nii nagu näitleja, kes esitab publikule ainult oma rolli ja ei näita seda, mis toimub lava taga, ei taha ka inimene avada oma olemust (millest ta ise pole tihti teadlikki) ja hoiab pigem enda ees maski," kirjutab Alar Tamming oma raamatus "Jalutuskäik iseendasse".
Persona – mask
Mask on meie avalik isiksus ja ümbritseb ego justkui koor ja selle esmane eesmärk on enda kaitsmine välismaailma ebasoovitavate mõjude eest. Sotsiaalseks eesmärgiks on luua suhteid ja kontakte ning väljuda neist ilma tõsiste haavadeta. Maski varjatud eesmärgiks on peita oma tegelikke motiive ning eitada ja varjata inimese tundeid.
