Kristi ja Siim Kallas, 52 aastat armastust
Siim, mis sulle Kristi juures eriti meeldib?
Kristi oli väga ilus tüdruk. See on väga oluline fakt … on ka täna, aga siis oli noor ja ilus, nüüd on lihtsalt ilus. Aga peamine on siiski tema iseloom – heatujuline, mõistev, hooliv kõikide inimeste suhtes. Talle meeldib naerda, huumor. Temaga oleme kõike, mida vaja, avameelselt arutanud.
Mis on teie kogemuse kohaselt kõige suurem väljakutse abielus?
Siim: Vastu pidada ja lapsi kasvatada. See on nagu igavene protsess. Selles mõttes, et alguses ise vastu pidada, siis vaadata, et lapsed läheksid õige rööpa peale.
Kristi: Samas sa ei saa lapsi käskida, et mine sinna kooli jne, vaid nad peavad ise tegema valikuid. Tuleb niiviisi kasvatada, et nad saaksid ise valida. See on väga oluline.
Siim: Kogu perekond on oluline; kui sa abiellud ja mõtled, et see on igavene, siis inimese elu ei ole igavene – aga tulevad lapsed ja lapselapsed ja kõik läheb edasi, eks ole.
Kristi: Meie püüdsime alati oma puhkuse veeta koos lastega. Alati oli mingi väljasõit kindlasti kuskile, Musta mere äärde või mujale, Leedus käisime ja Saaremaal. Me ju töötasime, mina olin arstina sageli valves ja Siim on peaaegu alati olnud mingi juht, mingi ülemus, aga me püüdsime alati leida viisi, et vähemalt puhkuse ajal oleme koos lastega.
Siim: See oli väga tähtis põhimõte ja lapsed hindavad seda takkajärgi väga, et nii oli raudselt igal suvel.
Kas teil on mingeid unistusi, mida tahaksite kindlasti veel koos teha?
Siim: Vastu pidada veel nii kaua kui võimalik.
Kristi: Me oleme nii palju saanud reisida oma elu jooksul, et reisida enam eriti ei viitsigi, aga mõtlesime, et järsku selle aasta septembris läheks Cannes’i – see liivarand ja nii mõnusad restoranid …Estonias vaatame kõik esietendused ära. Tore on alati.
Siim: Ostsin just kontserdipileteid välja.
Kristi: Suured sümfooniaorkestrid on eriti vahvad. Me ei ole mingid muusikainimesed, aga oleme nii palju sisse elanud muusikasse, et naudime tõesti.
Ja ühtlasi ka põhjus kodust välja tulla?
Kristi: Eks ikka, lööd ennast natuke üles, sätid end korralikult riidesse. Lähed, teed veel sõpradega väikse konjaki ka.
Siim: See on väga tähtis.
Kristi: Jah, väga tähtis on, et näed seal oma tuttavaid. Vanus meil mõlemal juba 75.
Millega te üksteisele oma hoolivust välja näitate?
Kristi: Näiteks Siim armastab mulle lilli kinkida, mis mulle väga meeldib. Lillede kinkimine on minu jaoks eriline. Ma ei teagi, mida mina teen … Teen head süüa ja rõõmustan teda kõhu kaudu. Vanasti küpsetasin ka kõvasti, aga nüüd … Meil oli traditsioon, et 1. septembril teeb ema alati mingi õuntega koogi.
Siim: Hommikusöök on väga tähtis. Mõned haaravad ühe võileiva … Me ei söö ka mingit hotelli hommikusööki, kus on kolm toitu järjest, aga korralik hommikusöök – see on lihtsalt miskipärast väga tähtis.
Kristi: Igas peres peab olemas olema korralik söögilaud, kus saab kaetud laua ääres süüa. Ega me midagi erilist ei tee, aga istud laua taga ja ei kiirusta kuskile. Kui on töönädal, siis tõuseme ka piisavalt vara, et ei peaks hommikusöögiga kiirustama.
Kas te saate absoluutselt kõigest rääkida omavahel või on ka mõned teemad, mida parem ära puutu?
Kristi: Tabuteemasid ei ole.
Siim: Kuigivõrd on tööalaseid kõnelusi, mida ma pean üksinda. Mingit saladust ei ole, aga on lihtsalt teemad, mis pole kodus olulised.
Kristi: Kõigest vajalikust saame alati rääkida.
Siim: Aga kui sa saad aru, et partner mingil teemal rääkida ei taha, siis ei tule sellest rääkida. Vähemalt sel hetkel mitte.
Mida te ütleksite noortele kooselu alustavatele paaridele, et see kooselu oleks pikk ja rahuldust pakkuv? Mida tasuks silmas pidada?
Kristi: Silmas tuleks pidada seda, et oleks ikkagi ka ühiseid huvisid. Näiteks mingi spordiala või raamatute lugemine või mis iganes, millest rääkida. Ja sa pead arvestama ka teise soovidega. Ja usaldama teda.
Siim: Ära nori. Minu meelest on üks väga oluline asi ka see, et ei saa oma elu sisustada norimisega pisiasjade üle. Ühel on ühed, teisel teised arvamused, aga ei pea sellepärast tülli minema mingite asjade üle.
Kristi: Soovist kaaslast ümber kasvatada ei tule mitte midagi head.
Siim: Praegusel ajal on sageli probleem, kui üks on edukas ja teine ei ole. Ei ole vahet, kellel on tähtsam töö. Meil ei ole seda vahet kunagi olnud.
Kristi: Mina sain ennast arstina ikkagi täiesti realiseerida, töötasin 35 aastat. Aga noortele võiks veel lisaks öelda, et naisele on oluline tähelepanu oma mehe poolt. Need võivad olla väikesed asjad, aga mis näitavad, et inimene mõtleb sinu peale. Ta mitte ainult enda huvides ei tee kõike, vaid tal on ka hoolimine sinust. See on tunne; armastus kui selline ei ole sõna, vaid armastus on tegude jada. Muidugi tore on, kui vahel öeldakse ka, et armastab.
Eda ja Urmas Veeroja, 40 aastat armastust
Mis teeb mehe abielus õnnelikuks?
Urmas: Õnnelikuks teebki see, kui sind mõistetakse ja kui su kallal ei näägutata.
Kas sa arvad, et see on üks põhjus, miks mehed hakkavad nii-öelda kodust väljapoole vaatama?
Urmas: Ma ei tea, aga märksõna oleks see kindlasti jah, kui su kallal võetakse. Eks siin on kaks otsa, üks on see, et annad sellele ise pidevalt põhjust ja siis pead ise peeglisse vaatama. Aga teine on see, et igast pisiasjast ei ole mõtet ka draamat teha. Ei ole mõtet tekitada ise ekstsesse.
Eda, milline mees on Urmas?
Eda: Esimene mulje Urmasest oli, et ta on aktiivne ja sportlik ja see oli minu jaoks tookord tähtis – ja on täna ka tähtis. Mulle ei meeldi sellised mehed, kes istuvad nagu kotid nurgas. Urmas on alati tegevuses, mulle meeldib see aktiivsus ja liikuvus, aktiivne eluhoiak ükskõik mille suhtes. See oli alguses köitev ja on praegu ka. Tema spontaansus, ja ma olen alati lugu pidanud tema tarkusest, sest rumalad inimesed või kui mõtlemine on väga aeglane ja kuhugi ei jõua … ma kuidagi ei suuda selliste inimestega üldse suhestuda.
Mis teeb naise õnnelikuks?
Eda: No vot see teebki naise õnnelikuks, kui elu ei ole igav.
Et elu selle mehega on huvitav?
Eda: Jah, elu selle mehega on huvitav. Me teame väga paljusid mehi, kes ei ole nõus kuhugi minema ega midagi tegema.
Ta tuleb sinuga kaasa?
Eda: Ei, see, et ta tuleb kaasa, on üks asi, aga mõtlen seda, et ta initsieerib mingeid tegemisi ja käimisi ja olemisi. Kord üks ja kord teine, ma ei tahaks sellist elu ka, et ma peaks kõike ise korraldama. Ma ei ole ta ema ega jaamakorraldaja siin abielus. See on väga oluline!
Partnerlus ja jagamine on hästi äge, kord nii ja kord naa. Ja oluline on tõesti see ka, et ükskõik mis mõte pähe tuleb, sa julged sellest rääkida. Ma tean väga paljusid inimesi, kes ei saa üldse rääkida, mida ta tegelikult mõtleb või tunneb. Me räägime omavahel peaaegu kõigest.
Kui palju te omavahel flirdite?
Urmas: Praegu võib-olla väheke vähem. Olme elus juba mõne aasta olnud ka … näinud seda maailma … ja on tekkinud mingid harjumused.
Eda: Sa kasutad sõna „flirt“ ja sellega ei teki otsest seost, aga meil on möödaminnes puudutamist ja üksteise vaatamist. Ega me siin maal porisena või mustana ei saa ringi käia, teine ikkagi kohe märkab, kogu aeg käib omavahel mingi tõukamine sõna otseses mõttes ja naljaviskamine.
Urmas: Nalja on vaja teha, aga kumbki ei ole sellega pahatahtlik.
Eda: Seda ei ole, et ei märka teist, ikka märkamine ja siis togimine. Füüsiline katsumine ikka ka.
Urmas, kuidas sa väljendad, et märkad oma naist?
Eda: Võta kasvõi tänane hommik, tulid, panid käed pepu peale, siis panid käed tissi peale. Käisid ikka kõik strateegilised kohad hommikul ilusti üle.
Urmas: Ütleme niimoodi, et üks kallistus ja tunnetus.
Aga kui tihti te räägite armastusest? Urmas, kui tihti sa ütled Edale, et sa armastad teda?
Urmas: Kuule, vahel tuleb ikka ette kah. See ei ole niimoodi, et täna pean kaks korda ütlema või kolm korda tegema. See on pigem niimoodi, et päev on kordaläinud ja saame korraks lõõgastuda ja ütled, et oli väga mõnus.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tiina Ristimetsa koostatud raamatust „Aeg. Teekond nimega Armastus“.
