Varasemalt me oleme pidanud end tihti väljendama läbi kannatuste, pidime midagi ületama ja saavutama läbi valu ja raskuste. Sellepärast meie vanemad praegu vaatavad hirmutavaid uudiseid, sest ainult pidev ohutunne, tunne, et kogu aeg midagi ähvardab, annab elule reipust, selgust, aktiivsust ja võimaldab tunda ennast elava inimesena.
Meie vanemad pidid alati ise enda eest seisma ja olema võitlejad. Kogu elu on olnud seotud võitlemisega. Meid kasvatati olema tugevad, täitsa normaalne oli nõukogude ajal abielluda kohe pärast kooli ja sünnitada lapsed, me pidime ise oskama enda eest seista. Võib olla Sulle tuleb meelde, kuidas lapsepõlves oli keelatud rõõmu või kurbuse tunnet väljendada. Emotsioonid olid keelatud, sa ei võinud näidata enda pisarad, rääkida sellest, mida mõtled või tegutseda nii nagu tahad. Kõik need keelud on formeerinud meis sisemise valu, mis pidi suunama võitlema maailmaga.
Kas oled kunagi tundnud, kui olid noor ja pidid lapsi kasvatama ning tööl käima, et seljas on nagu raudrüü ja vööl mõõk, millega pidid võitlema? Elu tundus raske ja sa nutsid vaikselt väsimusest öösiti, et keegi ei näeks ega kuuleks.
Selline sisemine võitlus võib toimuda ka praegu varjatult ja tekib sellest, kui Sa võitled enda õiguste eest. Selle all võib olla varjatud sisemine rahulolematus enda eluga. Sa lausa sunnid ennast oma rollide täitmise pärast ja see ärritab. Sind võib ärritada kõik – laps, kes mängib telefonis, selle asemel, et koduseid ülesanded teha; abikaasa, kes veedab aega oma sõpradega, emaga või lastega esimesest abielust. Tigedaks ajab sõbranna, kes naudib elu kuskil soojal maal, sest nad kõik oskavad elada nii nagu soovivad, aga Sina mitte.
Sinu aju ei võta vastu ja Sa ei suuda aktsepteerida, et laps hakkab elama absoluutselt muutunud maailmas, kus kõik on uutes tehnoloogiates; et Sinu mees soovib olla eemal tööst ja pere kohustustest ja et sõbranna ise teab, mida ta oma eluga teeb.
Küsimus on selles, aga mida teed Sina? Miks jätkub enese jõuga sundimine? Mille nimel? Kas soovid, et teised teeksid sama? Nad kõik näitavad Sulle Sind ennast, nad lubavad endale seda, mida Sina ei luba. Tunneta, äkki Sa ise kustutad enda sisemise hääle, kes esitab Sulle ainsa küsimuse: “Kas see elu, mida Sa elad, meeldib Sulle?”.
Võib olla oled ise ennast lukustanud illusioonide raamidesse ja sõnasse “PEAB” ning veel süüdistad ennast selle eest, et oled liiga vähe ennast sundinud ja looga väikese koorma enda kanda võtnud. Ehk arvad, et tuleb veel raskemat tassida, et olla teistele hea tüdruk.
Võib olla tasub rohkem ennast kuulata ja usaldada? Praegu on normaalne mitte omada soove, mis on seotud võitlusega ja saavutustega. On oluline mõista, et uues reaalsuses tuleb ennast kehtestada mitte võitlemisega, vaid valgusega. Paljud inimesed on väljunud seisundist “olen elus, sest võitlen”.
Nii kaua, kui Sinu süda avaneb, ja Sa õpid elama armastuse ja valgusega, mitte võitlusega elu eest, võib olla apaatia ja igavuse tunne. Südame sära ja sisemist valgust me alles avame endas, veel praegu me seda teha ei oska, see on protsess. Sisemine valgus oli peidetud maatriksi stereotüüpide ja rollide taha. Nii kaua, kui sa võitled, nii kaua sisemine valgus ei saa särada. Sellel teel me saame tunda mitte ainult apaatiat ja väsimust, vaid lisaks viha, ärritust ja soovi võidelda edasi, sest oleme sellega rohkem harjunud, kui sisemise valgusega.
Kui sa õpid märkama maailma ilu, siis sul tasapisi hakkab kaduma ükskõiksuse tunne, apaatia ja mittemõistmine. Kui Sa oled vaba sellest, et pead millegi eest või kellegagi võitlema, siis Sa märkad, et maailm on imeline. Siis Sa mõistad, mida saaksid teha enda heaks. Sa ei vaja väljaelamist, Sa ei vaja võistlemist teistega. Kõik see rahu ja selgus hakkab toimuma, kui sa leiad endale aega ja õpid armastama elu.
Autor: Alexis Varnum
Allikas: Alusta sellest, et armastad ennast, siis saabub sinu ellu ka kõik see, mida vajad
Ära karda oma elu muuta!
Hingeteadvuse pôhivajaduseks on armastus
