Paljud võivad praegu tunda, et nad on elust väsinud. Kõik on nii keeruliseks aetud, hinnad tõusevad, inimesed on kaheks leeriks jagunenud, viha ja agressioon aina kasvavad. Meis, meie hinges ja elus tekivad muutused. Mõni edendab oma karjääri, tegeleb enesekehtestamisega, saavutab eesmärke. Mõni aga hoopis mõistab, et ei viitsi enam joosta saavutuste järgi, ta tahab olla eemal poliitilistest mängudest ja massipsühhoosist. Samas aga ei toimu ka midagi sellist, mis soojendaks südant ja elu tundubki kohati kui maitsetu käkk, milles puudub igasugune rõõm, kirjutab Alexis Varnum.
Varasemalt me oleme pidanud end tihti väljendama läbi kannatuste, pidime midagi ületama ja saavutama läbi valu ja raskuste. Sellepärast meie vanemad praegu vaatavad hirmutavaid uudiseid, sest ainult pidev ohutunne, tunne, et kogu aeg midagi ähvardab, annab elule reipust, selgust, aktiivsust ja võimaldab tunda ennast elava inimesena.Meie vanemad pidid alati ise enda eest seisma ja olema võitlejad. Kogu elu on olnud seotud võitlemisega.
