Inimese elu liigub mööda spiraali. Me võime sattuda ikka ja jälle situatsiooni, milles piitsutame ja kurname ennast, tunneme apaatiat, ärritust, paanikat ja seisame nagu ühe koha peal. Kuid see meile vaid tundub nii, sest igal spiraali pöördel on tegelikult olemas erinevused. Iga pöördega me suundume aina enam enda poole. Meid pidurdavad sellel teel meie mõtted minevikust ja see, kuidas me ennast hindame selles minevikus. Tihti väljendub see rahulolematusena iseenda suhtes: "Kuidas ma võisin nii käituda või nii öelda, oleks pidanud ütlema seda ja seda, miks ma nii loll olin". See on programm, millest on raske lahti saada. Hukkamõistmise asemel mõista, et see on juba juhtunud, aga sina liigud edasi. Milleks juhtunule enam aega kulutada, kirjutab Alexis Varnum oma Facebooki lehel.
Inimene on kiindunud enda saavutatud headesse tulemustesse. Selline programm baseerub hirmul kaotada head. Aga ära unusta, et Sa saad iga kord luua uut ja paremat, ehk laulda uut laulu.Veel üks tähtis hetk on see, et me muretseme tuleviku pärast: “Kas ma ikka sinna liigun, aga kui ma sellest keeldun, mis siis juhtub, kas ma saan hakkama, äkki midagi juhtub või segab?”.
