Võtad endale ülesandeks igal hommikul see päev lihtsalt üle elada. Üle hingata. Tajud, et hapnikku on kole vähe. Keegi oleks nagu kraani kinni keeranud. Hingad vaid pinnapealselt. Aeg-ajalt tunned, et lämbud selle tunde kätte. Aga endiselt lepid. Sest sa tead, et tegelikult emotsionaalse valu kätte surra ju pole võimalik. Ja taas seisatad ning hingad valust üle.
Jätkad oma igapäevaelu, toimetusi, püüad oma ülesandeid täita võimalikult kohusetundlikult. Aeg-ajalt proovid ka naeratada. Kasvõi oma lastele. Tegelikult soovid ju olla jälle sina ise. Sina, kes sa tundsid rõõmu pisikestest asjadest. Ent täna ei suuda, ei oska ja ausalt öeldes ei tahagi. Jälle lepid. Ja hingad. Möödub nädalaid, ehk isegi kuid.
Kuniks ühel päeval, nii muuseas, tehes midagi rutiinset nagu ikka, nt õhtune hambapesu või lastele unejutu lugemine, äkitsi avastad, et sa ei hingagi enam pinnapealselt, vaid täitsa sügavalt. Isegi muigad muinasjutu kulminatsioonile. Üks hetk eneselegi teadvustamata naerad laginal koos lastega, sest üks neist ütles midagi väga ebasündsat, aga koolieeliku suust oli seda lihtsalt nii paganama naljakas kuulda. Sa ei mõtle hetkekski lapsega manitseda või teda korrale kutsuda. Naudid hetke. Päriselt.
Üle pika-pika aja sa naerad nii kõvasti ja südamest, et pisarad voolavad. Need aga pole kurbusepisarad. Need on õnnepisarad. Ja sa endiselt naerad. See on nii vabastav. Sa tunned kuidas kookon, kus viibinud oled, su ümber puruneb iga sinu sügava hingetõmbega ja naerulaginaga. Astud sellest välja ja näed, kuidas õppetund kookoni näol su selja taga haihtub. Kui naermine viimaks vaigistub, teadvustad, et ka valu on taandunud.
Järgmisel hommikul ärkad üles ja märkad, et oskad, suudad ja tahad taas rõõmu tunda väikestest asjadest. Tunned rõõmu, kui ärkad viis minutit enne äratuskella. Tunned rõõmu, kui oled koosolekul kohal kõige esimesena. Tunned rõõmu, et said koju sõita rohelises valgusfooride laines. Tunned rõõmu, kui lähed õhtupoolikul lapsele aeda järele, keda esimest aastat aeda harjutad, et ta nuttis täna vaid korraks. Tunned rõõmu oma õhtusöögiks valmistatud pasta üle, mis kukkus imehea välja. Olenemata asjaolust, et poes ei jõudnud käia ja pastas on vaid või ja juust. Tunned rõõmu, et kappi koristades leidsid oma lemmikseeliku ja see läheb endiselt sulle selga. Tunned rõõmu elust, olemisest ja mis peamine – iseendast. Naeratad. Omaette. Iseendale.
See aeg tuleb alati, mil koged end taas hingamas ja elamas. Valu möödub alati. Ja apaatsus, äng kaovad, kui õppetund on läbi! Kui sa tunned sügaval sisimas üht mõtet aina valjemini hõiskamas: “Tehtud!”. Kas sellest ka midagi õppisid – ei tea veel. Sageli ei mõistagi kogetu tähendust mõistusega. Muutused toimuvad energeetilisel tasandil. Midagi muutub, kohaneb, loksub paika. Alati. Isegi, kui seda teadvustada ei oska või koheselt tunda, märgata pole.
Aga sa tajud, et oled sellest kadalipust läbi tulnud. Ja sa oled elus! Sa oled vägev! Sa tunned end väga võimsana. Saad lõpuks aru, et ükskõik, mida elu su teele saadab, milliste olukordadega leppima pead ja millist ebamugavust, valu, hülgamist kogema pead, sa tuled sellest läbi.
Iga kord ei pea võitlema. Iga kord ei saagi võidelda. Iga kord pole kõigele lahendust. Mõnikord peab lihtsalt selle läbi elama. Lihtsalt üle hingama. Laskma kogemusel endast läbi voolata. Ja kui sa seda mõistad, oled sa purustamatu. Kõikvõimas!
Autor: Kaidi Koppel
Allikas: Kuidas saada õnnelikuks? Kas õnn kaasneb õige eluga?
Ainult armastus suudab päästa maailma ja muuta sinu elu imeliseks
7 lihtsalt nõuannet, mis aitavad sul elu õnnelikumalt elada
