Üks asi mis aitab, on zuumida pilti suuremaks. Tõmmata ruumiskaala laiemaks ja ajaskaala pikemaks. Ja ikka kõvasti. Ruumiskaalal tuleb vaadata kõike mitte Eesti, ega Euroopa kontekstis, või mitte isegi meie planeedi ulatuses, vaid näiteks hoopis päikesesüsteemi taustsüsteemiks võttes. Ühel pisikesel kääbusplaneedil on väikesed tolmukübemed sattunud väikesesse vastuollu ja segadusse. Aga mis on sel tähtsust võrreldes kosmiliste jõududega. Gravitatsiooni jõud niikuinii ei allu meie kontrollile ja päike põleb ikka veel vähemalt paar miljardit aastat. Kogu päikesesüsteemis oleva aine massist moodustab Maa peal olev hallituskiht null koma nii mitu protsenti, et seda ei oskagi kohe välja arvutada.
Hallituskiht. Hmm, kas keegi tundis ennast puudutatuna või tuli kellelgi meelde vihakõne paragrahv? Terve inimese tunnus pidi aga olema just võime enda kohta nalja visata.
Ajaskaaala saab veel paremini teleskoopi lükata. Isegi kui vaadata viimast paari tuhandet aastat Maa peal, on selge, et hetkel on ikka parim aeg. Kunagi pole olnud inimestel nii suurt vabadust kui praegu. (Isegi sellist mõtteavaldust poleks saanud enamus inimkonna ajaloo jooksul saanud avaldada, riskimata tuleriidale sattuda. See risk on muidugi ka praegu nii olemas kui kasvamas). Mitte ükski meie esivanem pole kunagi elanud nii hästi kui meie, saanud nii palju reisida, söönud nii erinevaid toiduaineid, kuulanud nii palju muusikat või isegi näinud nii palju värve. Vanasti oli meie maal pool ajast ainult valge lumi ja hall metsataust. Isegi Kleopatra ei maganud nii pehmete linade vahel. Nojah, sulgpadi tal ilmselt ikka oli.
Ja kui vaadata sedasama paari tuhandet aastat, siis sõdu on siin maamunal ikka kõvasti peetud. Ongi juba peaaegu ime, et Euroopa nimelisel maalapil on 70 aastat ilma suuremate andmisteta läbi saadud. Või ei olegi väga ime – 19. sajand oli ka sõjavaba. Kuid teada on, et maailma ajalugu on sõdade ajalugu ja eks see ettevalmistumine käib tõesti täie hooga.
Kuid tõmbame selle ajaskaala kümne tuhande aasta peale. Nüüd me enam isegi ei tea, mis tsivilisatsioonid kus asusid ja mida tegid. Niisamuti ei tea ka kümne tuhande aasta pärast tõenäoliselt keegi enam, mis asi on inglise keel ja tõenäoliselt vaadatakse meie tsivilisatsiooni varemeid nagu meie vaatame püramiide ja Stonehenge’i. Kuid viime ajaskaala saja tuhande aasta peale. Või kolmesaja tuhande peale. Alles siis selgub, kas me liigina üldse oleme neandertaallasest edukam. Nemad igatahes pidasid 300 000 aastat vastu. Kuid mis on praegune ajalõik võrreldes miljoni aastaga või saja miljoniga.
Minevikku minnes ja eeldades, et praegune vaade ajaloole on ikka õige, pole me sellise zuumi korral isegi dinosauruste aega jõudnud. Ja neist ei jäänud hoolimata oma suurusest ja jõust midagi järgi. Aga lähme veel grandioossemaks ja võtame skaalaks miljardi ja kümme miljardit. Nüüd tagasi minnes pole isegi päikesesüsteemi, aga edasi minnes… Kui aus olla, siis ega ise ka sellistes kategooriates pole eriti mõelnud. Aga ühes ulmejutus olid olevused, kelle aeg liikus miljoneid kordi aeglasemalt ning mingi imeliku masina abil said inimesed nendega kontakti. Nemad vaatasid inimeste peale kui sipelgate peale ja ütlesid, mida te teate universmist ja maailmast – teie ei näe tähti süttimas ega kustumas, galaktikaid lagunemas ega supernoovasid kogu nende eluperioodil. Me ei pea teid säilitama. Kuid inimeste vastus lõi nad tummaks: kui universumi eluiga on lõputu, siis olete teie, kes te elate miljoneid aastaid, sama kaduvad igaviku ookeani nagu meie. Siis ei ole meil mingit vahet. Me oleme sisuliselt võrdsed.
Miljardite aastate perspektivis muutub kõik tõepoolest tühiseks, ka praegu lahendamatutena tunduvad vastuolud kaovad igaviku merre.
Kui nüüd sellelt aja ja ruumiretkelt siia ja praegu tagasi tulla, sest siin aja- ja ruumipunktis me hetkel oleme, siis põhiline, mida me siin praegu teha saame, on üksteise toetamine eelseisvatel keerulistel aegadel, mitte ära unustades inimlikke väärtusi. Neid, mis meil ikka päriselt sees on, mitte neid, mida meile institutsioonide poolt ette antakse. Ja mitte ära unustada ka seda, et teise küünalt ära puhudes ei hakka enda oma paremini põlema.
Autor: Alar Tamming
Alar Tammingu kommentaar on avaldatud autori loal ja oli vastuseks tema facebooki sõbra postitusele: “Ma tunnen järjest enam et maailmas pidevalt puhkevad ja ägenevad vastuseisud igal tasandil hakkavad mind sisemiselt pooleks rebima. Väga raske on olla.”
