Meie pere kolm teismelist on kodukoolis. Minu jaoks on tähendab see suuremat koormust pereemana. Toidulogistika vajab pidevalt korraldamist. Suured potid pliidil on kogu aeg podisemas, sest kasvav organism vajab kolm korda päevas sooja sööki ja tervislikke vahepalasid. Nagu kõik emad, teen pistelist kodutööde kontrolli. Ühesõnaga loon elurütmi ja teenin oma perekonda. Hetkel on see kõige olulisem asi, mida ma saan teha, et luua maailmas struktuuri, kindlust ja rahu.
Samas on mul aega vaadelda iseennast, märgata lapsi ja looduse muutumist ning tunnen hinges tänulikkust ja rahu. Mis on teistmoodi võrreldes ajaga enne isolatsiooni? Panen tähele üht väga olulist muutust – stress, kiirustamine ja väline surve on kadunud. Lapsed on rõõmsad ja nendega on mõnus. On aega õhtuti lauamänge mängida ja kodu korrastaminegi on ühiselt tore. Keegi ei ole pahur. Kõigi ja kõige jaoks on aega ehkki koduste tööde koormus on suurenenud.
Valitseb eriolukord. Õnneks oleme olnud kõik terved. Tajun seda “pealesunnitud” isolatsiooni kui emotsionaalselt toitvat ja ühteliitvat koosolemist perega. Istume kõik koos laua taha sööma ühel ja samal kellaajal iga päev ja nii kolm korda päevas. Sööme lihtsat värskelt valmistatud kodutoitu. Ma ei mäletagi, et selline aeg üldse kunagi varem oleks olnud. Karulaugu pesto käib praegu peaaegu iga toidu sisse ja leivale. Wolti teenuseid pole ma kunagi kasutanud. Stressisöömine, mis mulle muidu tuttav, ei kimbuta praegu üldse. Märkan, et regulaarne toitumine ja stressivaene elu ning hea uni, on paar liigset kilo minu kehakaalust isegi lahustanud. Hea on olla. Niisama näksimine on jäänud vähemaks. Kuna poodides käimine ei ole soovitatav, Hess ja Sub on kinni, siis ei saa lapsed kätte rämpstoitu ja e-ainetest pungil näksimist või rämpskommi, millega nad isolatsiooni eelsel ajal püüdsid peletada oma stressi, tormlemist, sotsiaalseid ootusi, välist survet ja sellest tingitud pidetust.
Väsinud silm vajub ööseks kinni kella üheksa-kümne paiku õhtul ja keegi ei protsesteerigi. Isegi nädalavahetusel. Ärkame koos päevaga ilma äratuskellata kell 7. Isegi nädalavahetustel. Mäletan, kuidas varasemalt ei saanud reedeti ja laupäeviti kuidagi enne kahtteist magama. Laupäeval ja pühapäeval aga ei saanud hommikuti kuidagi üles. Minu reedeõhtute juurde kuulus kunagi kohustuslik klaas veini, et kiirelt ennast laste “browni liikumisest” ümber lülitada ja argipäevamaraton nädalavahetuse finišisse juhatada. Tundus, et kõigil oli krooniline tähelepanu puudus ja minul lihtsalt puudus jaks, et tegeleda kõigega, mida endalt ootasin. Tahtsin sukelduda iseendasse. Väsinuna on tühjast tüligi kerge tõusma. Mõtisklen selle üle, et mida väline ja sisemine surve minuga on teinud.
Koduses isolatsioonis keegi ei tülitse ja kõigil on aega. Võiks isegi öelda, et me naudime üksteise seltskonda, ehkki oleme päevad läbi ca 90 ruutmeetril viiekesi koos. Vahepeal, isolatsiooni alguses, olime lausa seitsmekesi, kui mu kõige vanem tütar oma sakslasest peikaga oli nädalakese Berliinist kodus käimas.
Laste koolitööd saavad tehtud survestamata. Ja kui miskit täna tegemata jääb, siis homme jõuab järjele. Lapsed teevad iseseisvalt trenni ja käivad õues. Õnneks on meil oma aed, kus mängida.
Koeraga tahavad kõik jalutama minna ja teemegi temaga pikki ringe. Kes oleks varem võinud arvata, et 12-17 aastased noored, tulevad vabatahtlikult koos vanematega metsa jalutama?
Näen lastel väljendumas loovust. Elutoa põrandale on ehitatud Goldbergi masin. Peaaegu iga päev saab laste tehtud kooki. Tüdrukutel oli eile võistlus, kes teeb parema sidrunikeeksi, millest üks oli vegan variant. Mõlemad koogid olid head. Lapsed sõrmitsevad ukuleelet, joonistavad, leiutavad, sest kaua sa ikka jaksad sotsiaalmeedias istuda. Inimesed on leidlikud ja uues olukorras avanevad loomingulised võimed, kui lubada ajal rahulikult kulgeda. Pole vaja karta, et elu seisma jääb. Uued olud annavad uudsed lahendused.
Panen rõõmuga tähele, et minu vajadused on vähenenud. Puhkan oma fassaadi-minast ja mis peamine – iseenda ambitsioonist. Olen päev läbi koduriietes, millega ennast presenteerida ei julgeks. Naudin seda ja vaatan, kuidas kapis rippuvad viisakad riided on mulle hetkel võõraks jäänud. Meigikotti pole ammu puutunud. Rõõmustan lihtsate asjade üle, kui päike särab või kui õues tormab aga toas on soe. Kui tuul lõõskab, teen pliidi alla tule. Lihtsal elul on oma võlud. Tore on keskenduda olulisele. Tahan loen, kirjutan, mediteerin või vaatan näiteks telekast väärtfilme.
Välise surveta ilmenevad inimeste tegelikud vajadused ja need ei ole suured. Pikas perspektiivis väheneb loomuliku nõudluse tulemusena ületootmine ja see on hea tervele planeedile.
Mul on aega märgata iseennast ja oma reatsioone ning seeläbi kasvada inimesena. On juhtunud, et olen mõne tühise olmelise asja pärast lastega pahandanud. Näiteks, et miks on laualt koogipuru pühkimata. Tajun, et see vana automatism – stressireaktsioon. Ma ei taha selline olla ja mul on aega oma käitumist muuta. Palun lastelt vabandust ja annan endalegi andeks. On aega märgata väikeseid asju, oma reaktsioone muuta ning muutuda paremaks, õnnelikumaks, leebemaks ja rahulikumaks inimeseks.
Isolatsiooni õnnistus on see, et tänu rahulikule, loomulikule, looduse rütmidele vastavale elukorraldusele, stressi ja sotsiaalse surve puudumisele, korrapärastele söögi- ja uneaegadele muutume tervemaks ja vastupidavamaks, paraneb immuunsus. Perega koos oldud aeg suurendab lähedust ja ühtehoidmist ning enesekindlust lastes.
Meile on antud paus – hingetõmbeaeg. See on võimalus hetkeks rattalt maha astuda ja tunnetada, mis on oluline ja millised on meie vajadused tegelikult. Pausi pidada on hea nii tervisele kui keskkonnale. Õhk linnade kohal saab puhtamaks ja Veneetsia kanalitesse tulevad tagasi delfiinid. Miks mitte selle üle rõõmustada? Oleme osake loodusest ja loodus tasakaalustab ennast ise. Kas me muidu oskaksime pausi pidada ja oma vajadusi hinnata? Ilma vaikuseta pole muusikat.
Käes on erakordne aeg, mis ei kordu sellises vormis enam kunagi. See aeg on väärtuslik ja ajutine. Minevikul pole enam tähtsust ja tulevikku keegi ei tea. Pole eilset, pole homset, on ainult käesolev hetk erilise selgusega. Me kõik õpime elama uues dimensioonis – olevikus. Just selles hetkes saame me luua rahu ja hoolimist, igaüks omal moel.
Tean, et mitte kõik ei saa hetkel seda õnnist pausi nautida. Olen tänulik meedikutele, kes töötavad „eesliinil” ning võitlevad elude eest iga päev riskides ise haigestuda. Saadan neile mõttes tervist, rahu ja armastust.
Autor: Mirjam Hakkaja, psühholoog ja kliinilise ajurveeda konsultant, raamatu “Elu puudutus” kaasautor.
Vaata ka: ajurveeda.ee
Loe lisaks ka Mirjam Hakkaja, Kristina Paškeviciuse ja Katrin Saali Sauli raamatut “Elu puudutus”.
