Tänasel rahvusvahelisel diabeedipäeval pakume lugeda katkendit dr Adik Levini raamatust “Abielu diabeediga”, kus dr Levin jagab enda kui staažika diabeetiku kogemust. 21 aastat kooselu selle haigusega on ärgitanud teda pidevalt uutele väljakutsetele, et saavutada enda jaoks parim tulemus. Väga aus ja isiklik lugu, aga samas ka üldinimlik, õpetlik ja toetav raamat nii diabeedihaigele kui tema lähedastele. Samuti on see hariv ja mõtlemapanev raamat oma tervisest ja iseendast lugu pidavale lugejale.
Minu ehk patsient Adik Levini lugu
Sündisin 1940. aastal juudi perekonnas. Kahjuks on minu rahval võrreldes teiste rahvastega diabeeti palju rohkem. Minu peres oli see haigus nii emal kui isal ja on mõlemal vennal. Mu isal oli II tüübi diabeet.
Mäletan väga hästi, kui raske oli 1980. aastate lõpus diabeetik olla: süstimise võimalus polnud üldlevinud, süstlad olid hiigelsuured ja neid tuli pidevalt metallkarbikeses steriliseerida. See kõik oli väga keerukas ja tavainimesele pigem kättesaamatu, niisiis kasutas mu isa tablette. Ja isegi kui tal oleks süstimise võimalus olnud, ei kujuta ma ette, kuidas ta end nende suurte süstaldega süstinud oleks, sest ta oli Teises maailmasõjas ühest käest invaliidiks jäänud.
Mäletan, aasta oli 1989, kui istusime koos ja isa ütles mulle: “Adik, ma ei tea, mis minuga toimub. Ma ei ole enam inimene, mul ei ole enam jõudu.” Ta võttis kaalust kõvasti maha ja kustus paari-kolme aastaga. Seda oli valus vaadata, aga ma ei osanud teda tookord ka kuidagi aidata. Isa suri 80-aastaselt. Võib öelda, et tolle aja diabeetiku kohta isegi hästi, aga usun, et kui tal olnuks selline võimalus nagu minul praegu insuliinidega, siis elanuks ta ilmselt päris mitu aastat rohkem. Tal oli iseenesest väga hea tagala, ema hoolitses tema eest väga, isa sõi regulaarselt ja võttis rohte kogu aeg õigel ajal. Siiski oli lõppvaatus jube ja oleks pidanud mind mõtlema panema.
Kui Eesti taasiseseisvus, hakkasin oma humaanse meditsiini filosoofiaga maailmas väga palju ringi reisima ja ma olin ausalt öeldes kogu aeg justkui natuke pilvedes. Oleksin võinud ju loogiliselt mõelda, et kui vanematel on diabeet ja kui seda on varemgi suguvõsas olnud, siis saan ka mina selle varem või hiljem ja saavad ka mu nooremad vennad. Juba siis oleksin võinud mõelda, et suu pole konteiner!
Kaalusin tol ajal kümme kilo rohkem kui praegu. Kui oleksin oma kaalu kohe reguleerima hakanud, oleks mu diabeet võib-olla hiljem välja löönud. Aga ma ei mõelnud sellele. Kui isa lahkus, ei olnud meil tema kolmest pojast veel ühelgi haigust diagnoositud. Minul diagnoositi diabeet 1997. aastal, kui olin 57-aastane. Vendadel tekkis see mõni aasta hiljem, üks vend on minust viis, teine kuus aastat noorem, nii et kokkuvõttes võib öelda, et saime oma diagnoosi kõik 50ndates eluaastates kätte.
Oli 1997. aasta kevad ja pidin esinema Pariisis konverentsil. Kui ma reisil olles vetsus urineerimas käisin, nägin esimest korda, et mu uriin on paks. See oli minu jaoks esimene ohusignaal. Hakkasin tihedamini urineerimas käima ja rohkem väsima. Ka need sümptomid kuuluvad areneva diabeedi juurde. Läksin arsti juurde, tegin analüüsid ja suhkur oligi kõrge. Sellega oli i-le täpp peale pandud: põen suhkruhaigust. Nüüdseks olen juba 21-aastase staažiga diabeetik.
Algul ei pööranud ma toitumisele erilist tähelepanu. Sain arstilt tabletid, hakkasin neid neelama ning reisisin ja töötasin edasi. Reisid olid pikad, Lõuna-Ameerikasse, Aafrikasse, Uus-Meremaale. Kui ma oleksin kohe toitumisega tegelema hakanud, oleks ilmselt palju kergem olnud. Tabletid küll aitasid alguses, aga siin tegin ma vea, mida ükski diabeetik teha ei tohiks: ma ei teinud kolme kuu tagant regulaarseid glükohemoglobiini analüüse.
Siis tuli sajandivahetus, reisisin haiglatöö kõrvalt endiselt palju, viis-kuus korda aastas. Head peretuttavad, kellega vahel koos puhkusereisidel käisime, soovitasid mul proovida ühte toitumisprogrammi. See oli minu jaoks pommuudis! Pärast individuaalse toitumisprogrammi läbimist paranes mu enesetunne tunduvalt, analüüsid läksid korda ja mul hakkas häbi – olin olnud tipparst, aga toitumisest ei teadnud ma mitte tuhkagi! See oli murdepunkt, mil otsustasin, et teen endale toitumisest uue väljakutse. Täna julgen väita, et kuigi meil on väga head arstid, siiski 98,5% arstidest ei tea toitumisest sisuliselt mitte midagi.
2004. aastal täitus mul veerand sajandit osakonna juhtimist Tallinna Lastehaiglas ja ma otsustasin haiglast lahkuda. Hakkasin tegelema toitumisteemaga, peamiseks põhjuseks oli muidugi mu enda diabeet. Mul oli vaja ennast aidata. Hakkasin huvi tundma, mida tähendab tervislik toitumine päriselt. Mida rohkem ma sellesse maailma sukeldusin, seda enam mõistsin, et keegi ei tea midagi, mina kaasa arvatud.
Diabeetik peab olema nagu pidevalt töötav arvuti. Tal tuleb 24/7 mõelda, mida ja kui palju ta suhu paneb, millal ja kui palju ta insuliini süstib. Ei saa lasta end lõdvaks autopiloodi peale, vastasel juhul juhtub see, mis minuga juhtus, kui süstisin endale kuuekordse doosi insuliini. Sama on ka toiduga. Kui olen patustanud, siis on ka minu suhkru väärtused kohe halvas seisus. Sellised momendid tekivad siis, kui on mõni pidulik sündmus, kus loomulikult kaotab inimene teatud mõttes kontrolli. Inimlikult on see arusaadav, diabeetiku distsipliini mõttes kahjulik.
Väga oluline on mõista, et arst ei saa kunagi haige juurde tulla ja öelda, et tee nii. Patsient peab arsti juurde minema ja rääkima, mis probleem tal on. Alles siis saab arst kuuldu ja analüüside põhjal midagi soovitada, aga see on suund, mille arst annab, tee peab ikka iga inimene endale ise leidma. Mind on probleemide lahendamisel väga palju aidanud austatud ja erudeeritud Eesti tippendokrinoloog dr Jaanus Kerge. Samuti nii diabeedi kui ka teistes küsimustes minu armas perearst dr Miralda Siirmann.
Kui hakkasin teadlikult toituma, tegin taas vea. Ma küll hakkasin õigesti toituma, aga sattusin liigsesse eufooriasse ega teinud ka edaspidi korrapäraseid analüüse. Analüüsid on aga nii patsiendile kui raviarstile üliolulised, need on mustvalge tagasiside, mida enesetunne ei pruugi alati reeta. Aga niikaua kui inimene ennast ise aidata ei taha, võib talle rääkida ka kõige parem arst mida tahes, tal läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nii oli tookord ka minuga.
Katkend on pärit dr Adik Levini kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatust “Abielu diabeediga”.
“Lugeja, kes avab selle raamatu kui doktor Levini kirjatüki, eksib, sest siin on hoopis patsient Adik Levini igapäevased tegemised, hoidmaks oma veresuhkrut parimal tasemel, mis tagaks eluaastate ja tervise kvaliteedi säilimist. Adik Levin on kirglik uuendustes ja nn oma raja otsija. Teda ei rahulda kesine tulemus ja soovituste puudumisel või ammendumisel rakendab ta kogemuslikku praktikat, millega täidab raviskeemi lünklikkust. Iga patsiendi haigus ja raviskeem on isikule omaselt individuaalsed. Patsiendi soov hoida diabeeti paremini kontrolli all käivitab ka nõustajate innukama abi. Diabeeti puudutavas osas on autor mitte konkreetsete retseptide jagaja, vaid protsessi keerukust igapäevaselt jagav innustaja. Iga diabeetik vajab uut innustust, see on kui akude laadimine.” – Endokrinoloog Jaanus Kerge, Adik Levini raviarst
