Tegu on paeluva ja hästi loetava sissejuhatusega inimkäitumise tumeda poole mõistmiseks, mille lugemine ei vaja eriteadmisi psühholoogiast ja sotsioloogiast. Kathleen Taylor, kes on Oxfordi Ülikooli füsioloogia-, anatoomia- ja geneetikaosakonna teadur, ja kelle tänased huvid on suunatud kognitiivse neuroteaduse ja psühholoogia valdkonnale, on kirjutanud olulise teose.
Kuna üsna palju on raamatupoelettidel ka populaarseid raamatuid mõjutamise ja demagoogia teemal, siis tuleks rõhutada, et erinevalt paljudest teistest üldhuviraamatutest, mis on kirjutatud intellektuaalsematel teemadel ja sealjuures fantaasiale ja spekulatsioonidele vaba voli andes, on Kahtleen Taylori raamatus esitatud vaid teaduslikult põhjendatud teadmisi ja tähelepanekuid. Seda on võimalik teha sel lihtsal põhjusel, et mõjutamist ja “ajupesu“ kui nähtust on teaduslaborites ja -keskustes tulemuslikult uuritud juba päris kaua aega. Neid uurimusi on tehtud eelkõige psühholoogia, psühhofüsioloogia, suhtlemispsühholoogia ja kognitiivse psühholoogia raames. Nendele faktidele, käitumisreeglitele ja teoreetilistele üldistustele see raamat tuginebki.
Kuid kes võiksid sellest raamatust kasu saada? Kõigepealt, olles raamatu läbi lugenud, on inimene paremini ette valmistatud tähele panema märke, mis võivad viidata demagoogiale või otsesele “ajupesule“. Seega avaneb lugejale terve maailm, mida mõistes suureneb lugeja autonoomia ise otsuseid teha. Samas annab Taylori teos usaldusväärse ja kergesti loetava ülevaate ajupesu olulisematest tehnikatest ning inimmõtete kontrollimise ajaloost, kuhu alla mahuvad nii klassikaline demagoogia, ajalooliselt väga vana retoorikakunst kui ka inimeste poliitiline mõjutamine.
Samaaegselt tutvustab teos silmapaistvate psühholoogide, filosoofide ja neuroteadlaste arvamusi ning eksperimente, mida on tehtud selle salapärase nähtuse paremaks mõistmiseks. Väga laiahaardelise materjali põhjal on autoril õnnestunud seda kõike edasi anda lihtsal ja usaldusväärsel moel, tutvustades kaasaja ajupesukäsitlusi tõestuspõhise psühholoogia kontekstis ning andes põhjaliku ülevaate neuro-teaduslikest tagamaadest.
Käesolevas teoses “Ajupesu” pöörab Kathleen Taylor erilist tähelepanu ajupesu praktilisele poolele meie igapäevaelus, sõlmides osavalt kokku kaasaja aju-uuringud, närviteaduse huvitavamad leiud ning sotsiaalpsühholoogia praktilised katsed ja avastused. Salapärast manipuleerimist, mõjutamist vaetakse raamatus põnevate näidete ning ajaloos tõestisündinud päriselu-lugude kaudu. Taylor kirjeldab oma teoses üsna ilmekalt, kuidas neutraalseks peetud koolisüsteemi, psühhoteraapia, reklaami, religiooni ning poliitika abil piiratakse inimeste mõtlemis- ja tegutsemisvabadust, luues väärkujutlusi ning käitumiseelistusi, mida inimesed tihti ei teadvusta.
Ajupesu mõjustamise ajaloos
Ajupesu kui mõjustamismeetodi vastu on taas huvi äratanud meediaühiskond ning inimeste reaalse suhtluse uurimine. Trend pärineb, nagu enamik meie tänapäeva trende, anglosaksi maadest. Lühidalt öeldes on “ajupesu“ ja igasugune “manipuleeriv“ kommunikatsioon võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks. Osaliselt on see samastatav demagoogiaga, mis on tõe väänamine ehk selliste meetodite süsteem (meetod – teadaolev, äraproovitud tee sihile jõudmiseks), mille abil saab peita tegutseja ja tegutsemise tegelikud motiivid, keerata vahendid eesmärkideks, kutsuda esile absurdisituatsioon, milles lakkaks teiste usk ja lootus, kustuks armastus ja kindlusetunne asenduks hirmu ja kahtlustega, nii on seda nii ilmekalt defineerinud mõjukas sotsioloog Ülo Vooglaid.
Ometi on mõjutamine ja demagoogia antiikajal leiutatud teadus sellest, kuidas sõnadega mõju avaldada. Kuna kogu tolleaegne massikommunikatsioon toimus suusõnaliselt, toimubki mõjutamine põhiliselt kommunikatsiooni teel. Siiski räägitakse mõnikord ka kirjanduse retoorikast, pildikeele retoorikast või isegi reklaami, filmi või meedia retoorikast. Sõltumatus ja vabadus on olnud läbi aegade inimeste erilise tähelepanu objekt, seda ka nendes süsteemides ja inimeste jaoks, kes teostavad “ajupesu“ või mõjutavad teisi negatiivselt iga päev.
Neid “kes tahaksid asjadest õigesti aru saada ja tõtt teada“ on olnud igal ajal palju, aga neid, kes suudavad ja soovivad analüüsida iseenda vabadust, otsustamisi ja valikuid, on olnud läbi aegade siiski üsna vähe. Vähe on neid praegugi. Tore lugu on George Orwelli “Loomade farmis”, kus ainuke, kes käis farmist väljaspool hulkumas, sõltumatut informatsiooni saamas, oli kass. Kass teadis, et väljaspool farmi on veel midagi, mis hoidis tema meeled puhtamad, aga ta, sinder, ei rääkinud teistele, oli vait ja lõpuks kadus ära – ühesõnaga, lasi jalga vabasse Läände, kus loomadele otsest ajupesu ei tehtud.
Oxfordi Ülikooli uurija Kahtleen Taylori huvitav teos tõestab, et “ajupesust” puhtaid inimesi on väga vähe, kui üldse. Seega võiks ju eeldada, et sellesse suhtutakse soosivalt, sest seda on viljelenud kõik süsteemid – kes rohkem, kes vähem. Ometi, hoolimata negatiivse mõjutamise ja demagoogia universaalsusest, ei pea avalik arvamus seda kiiduväärseks nähtuseks; samas on seda salapärast nähtust väga keeruline mõista, kuna me ise ei taju tihti piire, kust läheb meie endi ja teiste vabaduse piir.
Teadmiste suurenemine, koolihariduse suurem kättesaadavus, ei ole teinud meid mõjutamise ja demagoogia suhtes immuunseks. Negatiivse mõjutamise, demagoogia ja otsese “ajupesu“ märkamisel ja äratundmisel saab lisaks inimese enda elu-kogemusele (mis sageli kalli hinnaga kätte tuleb) abiks olla ka sellealane kirjandus, loengud ja arutlused. Maailmas on suur hulk teadustekste, mis on pühendatud “ajupesu” ja muude manipuleerivate kommunikatsiooninähtuste uurimisele.
Antiikajal kutsuti demagoogideks vaid erilist au ja usaldust väärivaid isikuid. Nagu ka nüüd, ei saanud siis keegi ise nimetada end rahva õpetajaks. Tänapäeval nimetatakse demagoogiks, ehk “ajupesu tegijaks“ inimest võis süsteemi, keda ei või üldse uskuda, kes omakasu nimel on valmis musta valgeks keerama ja vähimagi süümepiinata ka vastupidi toimima. Ajupesuks nimetatakse tänapäeval tõe või objektiivsuse teadliku väänamise tehnikaid ja demagoogiks isikut, kes seada tehnikat mõnevõrra valdab ning alailma rakendab.
Demagoogia ja teiste kahjustav mõjutamine on omane peamiselt vääritutele inimestele. Seejuures ei ole ju väga tähtis, kas ajendiks on omakasu, võimujanu, käsk, viha, lollus, või midagi muud. Võib tekkida küsimus, kas seoses mõjutamisega on mõistlik käsitleda mõistet “ajupesu“. Arvan, et on, sest demagoogidest jagu saamise ainsaks tõhusaks meetmeks võib olla just see, et inimene teab ja tunneb demagoogia- ja mõjutamisevõtteid küllalt hästi ega lase ennast päev päeva kõrval lollitada.
“Ajupesu“ ja demagoogia on kunst, eriti võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal. Inimesed, kes on viletsa haridusega ja puuduliku infoga, kes ei oska oma peaga mõelda, ei näe ega tunne oma tundeid, keelt ja oma meelt, milles kujunevad tähendused, ei saa iseseisvalt hakkama. Inimesed, kes ei suuda näha seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi, kes ei erista endi ja teiste reaalseid vajadusi, olulist ja ebaolulist, osa ja tervikut … ei saa tegelikult aru oma vabadusest ja võimalustest, piirangutest ega ohtudest.
Negatiivne mõjutamine inimeste puhul on võimalik siis, kui inimesed:
• ei julge välja näidata, et nad saavad aru, mida nendega tehakse ja tahetakse edaspidi teha;
• on harjunud (on maast-madalast harjutatud) olema manipuleerimise objektid, ning manipuleeriksid meelsasti ka teiste inimestega;
• on nii “puuga löödud”, et usuvad pimesi, mida räägitakse ja kirjutatakse, st võtavad igasuguseid tekste tõe pähe;
• ei oska, ei suuda ega taha analüüsida neid ideoloogiad, tekste, mida levitatakse; on tüdinenud ja väsinud, teevad näo, et neid ei huvita;
• loodavad ka kuuluda kuidagi võimu juurde ja olla selle võrra tähtsamad, mida enam neid võimul olijatega seostatakse;
• ei tunne ära ei demagoogiat, demagooge ega nende tegevuse tagajärgi.
Teadaolevalt on esimene märkimisväärne inimene propaganda ehk mõjutamise ajaloos Aristoteles (384–322 eKr). Tema jaoks oli veenmise eesmärk arusaamade ja seisukohtade edasiandmine, mis ei põhinenud teiste inimeste hüvede vähendamisel. Aristotelese „Retoorika” on veenmiskunsti klassikaline ja kuulsaim teos. Selles määratletakse, et veenmine tugineb kahele sambale: ethos ehk kõneleja isikuomadused; pathos ehk auditooriumi viimine sobivasse emotsionaalsesse seisundisse. Kõige enam rõhutas Aristoteles ethost, sest see kannab endas kõneleja usaldusväärsust. Aristoteles nentis, et ehk peaksid inimesed argumentidele senisest enam tähelepanu pöörama, kui nad ei soovi olla kellegi mõjuvõimu all.
Walter Lippmann on üks mõjukamaid mõtlejaid, suhtekorralduse kui teaduse loojaid. Walter Lippmanni mõtlemist mõjutasid Sigmund Freudi, Gustave LeBon‘, Graham Wallasi ning John Dewey kirjutised, milles oli mõjutamisele ja masside “ajupesule“ suurt tähelepanu pööratud. LeBon väitis, et me ei tohi unustada tõsiasja, et sõnade jõuga pandi rahvad üksteist tapma ning just sõnade ja meedia jõuga peetakse maha huvirühmade sõjad tänapäeval. Lippmann oli esimene, kes jõudis järeldusele, et kehvasti informeeritud ja erapoolik, tuim inimene ja inimkond käitub lähtuvalt irratsionaalsetest soovidest, mis teeb nende negatiivse mõjutamise võimalikuks. Lippmanni mõjutamispsühholoogia ja varajane ajupesukäsitlus tugineb sellele, kuidas inimesed maailma reaalselt tajuvad.
Tema teooria lähtus eeldusest, et inimeste käitumine ei põhine mitte otsesel ja kindlal teadmisel, vaid inimese enda loodud või talle etteantud kujutluspildil. Seega määrab inimeste käitumist ja soove igal ajahetkel see, kuidas maailma endale kujutatakse või lastakse endale kujutada. Tegemist on sotsiaalpsühholoogliselt olulise seisukohaga, millele tugineb propaganda, mõjutamise ning otsese “ajupesu“ kujunemine 20. sajandil.
Eks otsene ja varjatud ajupesu ning propaganda ongi oskus ja püüe muuta pilti, millele inimesed reageerivad, ehk ühe sotsiaalse nägemuse asendamine teisega. Võimaluse selliseks piltide muutmiseks annab asjaolu, et inimene ise ei suuda maailma haarata ja näha. Ümbritsevat tuleb uurida, sellest tuleb teistele rääkida ja selle kohta on vaja luua kujutlusi. Demagoogid, mis tahes mõjutajad, saavad enam-vähem karistamatult tegutseda just seetõttu, et rahvas ei tunne neid ära ning laseb endaga pahaaimamatult manipuleerida. Ülevaade “ajupesust“ ja demagoogiast võib olla vajalik ka selleks, et minevikus toimunust paremini aru saada, mõista eri aegadel ja eri oludes elanud-tegutsenud inimesi ning aimata tulevikku.
Tuleb teha üks põhimõtteline ja pragmaatiline, oluline mööndus: hoolimata suurest hulgast maailmas tehtud uurimustest demagoogia, poliitilise kommunikatsiooni ja “ajupesu“ tunnustest ja avastamise võimalustest, tuleb jätkuvalt tõdeda, et nende nähtuste edukas avastamine on sageli äärmiselt keeruline, seda nii inimese kui ka teaduse tasandil. Demagoogia ja negatiivne mõjutamine on mitmes mõttes ohtlik, ent elus ja juhtimises on demagoogia sageli ka vajalik. Paadunud demagoogi vastu saab vaid demagoogiaga. Vähe sellest, et demagoogiliste võtetega manipuleeritakse inimeste igapäevaselt, on vaja seda ka teadvustada, ehk siis lugeda häid raamatuid, mis kujundavad meis asjatundlikumad iseenda käitumise vaatlejad.
Autor: Ivar Tröner
http://www.pilgrimbooks.ee/product/8215/
