Mis toimub armumise ajal sinu ajus? Seda tehakse kindlaks lihtsalt: sa lebad skanneris, mis kujutab endast plastmassist toru ning ulatub su taljest pisut üle pea. Torus on hämar, sul on veidi vaba ruumi ja su silmade ees on kaldus peegel. Sealt näed sa pilte ja numbreid. Pildil on TEMA – su armsam, kellesse oled meeletult, lootusetult ja sõgedalt armunud. Sa näed teda 30 sekundi jooksul ja samal ajal salvestab skanner vere liikumise erinevates ajupiirkondades.
Siis rahustatakse sind maha, näidates mõnd mõttetult suurt arvu ja paludes sellest seitse numbrit tagasi lugeda. Ja nii mitu korda järjest. Pärast sind tehakse seda järgmistega – ka nemad on meeletult armunud.
Selliseid aju-uuringuid eri tüüpi ja eri sugu õnnelikult armunud inimestega on teinud teiste seas USA antropoloog Helen Fisher. Ta on ka armunuid küsitlenud, loomariigist seletusi otsinud ja järeldab, et romantiline armumine on üks inimese põhilistest tungidest nagu toidu- ja unevajadus ning et armumist tekitab ajukeemia. Järgnev põhineb Helen Fisheri raamatul “Miks me armastame?”.
Ajukeemia teeb kirglikuks
Armunud inimese aju skaneerides nägid teadlased, et armastatule mõeldes muutub aktiivseks mitu ajupiirkonda. Enim elavnevad kaks kohta ajus: sabatuum ja kõhtmine katendiala. Sabatuum kujunes välja ammu enne imetajate arenemist ja on seega olemas isegi roomajatel. Mida suurem on kirg, seda suurem on ka sabatuuma aktiivsus.
Kõhtmine katendiala on koht, kus toodetakse looduse võimsamaid erguteid: dopamiini ja noradrenaliini. Kui mainitud piirkond saadab neid hormoone ajus laiali, tekitab see keskendunud tähelepanu, tohutut energiat, motiveeritust tasu saamiseks, rõõmsameelsust ja isegi hullust. Kõik need on romantilise armastusega lähedalt seotud tunded.
Pole siis imestada, et kui sabatuum saab katendialalt annuse dopamiini, muutub inimene äkki sihikindlaks (mis puudutab armastatu poole püüdlemist), tugevaks ja hulluks. Suudavad ju armunud kõike, ületavad suuri vahemaid, et teineteist hetkeks näha, võivad öö läbi üleval olla ja vahel isegi surra teineteise pärast.
Kui skaneerida inimesi, kes on olnud oma partneriga koos üle kahe aasta, näeme ajuosade käitumises muutusi. Nende ajus tekib partneri pilti vaadates aktiivsus hoopis eesmises tsingulaarkoores ja insulakoores.
Tegelikult ei tea Fisher ega teised, mida selle teadmisega täpselt peale hakata. Kindel on see, et nimetatud ajuosad tegelevad emotsioonide ja keha reaktsioonide töötlemise, mälu ning tähelepanuga.
Sel võib olla kolm keemilist põhjust:
1) dopamiini tootvad ja transportivad ajupiirkonnad hakkavad seda ainet vähem levitama
2) nende piirkondade närvilõpmetes asuvad retseptorid muutuvad tasapisi tundetuks
3) teised ajukemikaalid hakkavad dopamiini vastu töötama.
Fisher ütleb, et sellise rahunemise põhjus on evolutsiooniline: loodus andis meile kire, et leiaksime endale partneri ja saaksime järglase. Kui see oli toimunud, pidi loodus võimaldama inimesel luua rahuliku õhkkonna laste kasvatamiseks.
Kas armastus on tung ja sõltuvus, mitte tunne?
Kahtlemata heidab teadmine ajukeemia muutumisest teistmoodi valgust kirele ja armastusele. Ehk ei olegi romantiline armastus emotsioon, vaid hoopis motivatsioonisüsteem, tänu millele saame luua ja säilitada intiimse suhte eelistatud paaritumiskaaslasega? Fisher võtab selle kokku nii, et romantiline armastus pole muud kui inimese baasiline tung paarituda soovitud kaaslasega.
Mis on tung? See on neutraalne seisund, mis annab energiat ja juhib käitumist. Meil on näiteks tung kustutada janu ja saada sooja – neid tunge ei saa summutada enne, kui need on rahuldatud. (Sugutungi, nälga ja emainstinkti saab ümber suunata või isegi maha suruda.)
Järgnevalt mõned mõtted toetamaks arusaama, et romantiline armastus on tung, mitte emotsioon:
– Romantiline armastus on visa nagu tungid, seda on sama raske lämmatada. Emotsioonid aga vahelduvad üsna kiiresti. – Romantiline armastus on suunatud ühele kindlale tasule nagu tungidki: nälg toidule, armumine armsamale. Emotsioonid on aga seotud paljude objektide ja ideedega.
– Romantiline armastus pole seotud ühegi kindla näoilmega, nagu tungidki. Kõigi peamiste emotsioonide juurde kuulub aga stereotüüpne näoilme.
– Romantilist armastust, nagu tungegi, on väga raske kontrollida.
– Romantiline armastus, nagu tungidki, on seotud dopamiini suure hulgaga.
Iha, armumine ja kiindumus
Armastusega seostatakse kolme süsteemi: iha, armumist ja kiindumust. Need on üksteisega läbi põimunud ja mõjutavad üksteist, kuid liiguvad ajus eri teid pidi ning on seotud erinevate ajukemikaalidega.
Iha seostatakse testosterooniga, armumist dopamiini ja noradrenaliiniga, kiindumust aga naistel oksütotsiini ja meestel vasopressiiniga. Samuti on iga tungi eesmärk erinev. Esimesel astmel on iha, mille eesmärk on lihtsalt paarituda. Veidi keerukama süsteemiga on armumine – see keskendab paaritumisiha ühele isendile. Kiindumise eesmärk on aga võimaldada mehel ja naisel vähemalt nii kaua koos elada, kuni nad ühe lapse üles kasvatavad.
Armumine soodustab iha teket.
Seletus on taas ajukeemias: dopamiin, mis tekib meis armununa, stimuleerib testosterooni eritumist. Iha ja armumise vaheline seos on ka evolutsiooniliselt selge: kui armumist oli vaja selleks, et seksida eelistatud partneriga, siis peabki armumine armsamaga seksimise soovi sütitama.
Iha ja armumine võivad olla seotud ka vastupidi: testosteroon võib teatud tingimustel vallandada dopamiini eritumise ja panna inimesed armuma. Et siis – kui sa ei taha end kellegagi siduda, ära temaga seksi ka. Kuigi tavaliselt teevad inimesed ihal ja armumisel selget vahet ning iga vahekord ei vii kaugeltki armumiseni.
Armumise leek rahuneb ajaga.
Kirg kaob, ent kui veab, tulevad selle asemele rahu, turva- ja ühtsustunne. See on armastuse kolmas süsteem, kiindumus. Loodus on isastele imetajatele andnud isadushormooni vasopressiini. Laboris uruhiiri uurides jõuti järelduseni, et ejakulatsiooni hetkel suureneb ajus selle hormooni hulk – et isahiir saaks kohale jääda ja koos emasega poegade eest hoolitseda.
Emastele on loodus andnud oksütotsiini – see tekib kõikidel emadel sünnitamise käigus. Hormoon stimuleerib piima teket, kutsub esile emaka kokkutõmbeid ning tugevdab ema ja lapse vahelist sidet. Mõlema hormooni hulk on ülisuur ka seksuaalvahekorra ajal. Need niinimetatud kaisuhormoonid suurendavad ühtesulandumise tunnet ja lähedust.
Kiindumusel ja armumisel on kummalised suhted: kaisuhormoonid võivad kirehormoone stimuleerida, kuid ka lämmatada.
Neli aastat ja siis lahku?
Inimaju reaktsioone jälgides on neuroteadlased järeldanud, et romantiline armastus kestab keskmiselt 12-18 kuud. Õnneks pidasid teadlased romantilisest armastusest rääkides silmas eelkõige kirge, mis põhineb instinktidel. Kui kirg lakkab, asendub see kiindumusega – ja kiindumus võib kesta kogu elu.
Fisher pakub välja ka kõditava teooria seletamaks fakti, et keskmiselt lahutatakse abielu nelja kooseluaasta järel. Ta arutab, et neli aastat oli keskmine laste sündide vahe loodusrahvastel. Järelikult oli meie eelkäijatel kolm miljonit aastat tagasi mõistlik moodustada paare, kuid mitte igaveseks, vaid ainult seniks, kuni emane saab jalad alla. Ehk siis – kui laps oli juba nii suur, et ema sai toiduotsimisega tegelda ja lapse hoidjate hoolde jätta, polnud paarisuhet enam vaja ja paar läks lahku. Nii teevad näiteks rebased: isane jääb emase juurde vaid viieks-kuueks kuuks, kuni emane suudab ise toitu hankida.
Teadmine pooleteist- ja nelja-aastase tsükli olemasolust võib olla hirmutav, kuid see võib ka lohutada. Või ehk saab seda teadmist ära kasutada – suurendades teadlikult eneses iha-, armu- ja kaisuhormoonide hulka, nagu kõrval olevas kastis on soovitatud. Vajadus romantilise armastuse järele on ju meis kõigis nii sügaval sees, et selle tõrjumine tundub lootusetu üritus…
Kuidas (taas)tekitada romantilise armastuse leeki? Sellest loe Ajukeemia tulevärgi II osast.
Allikas: https://perejakodu.ee
