Tartu ülikooli teadusuudiste portaal Novaator avaldas intervjuu ajaloolase ja propagandauurija Marek Miiliga, kes kaitses septembris Tartu ülikoolis tööga “Nõukogude propagandasüsteemi toimimine ajakirjanduse argipraktikate kaudu” doktorikraadi. Väitekirja tulemused andsid materjali, et seletada, kuidas kommunistlik partei õõnestas oma propagandasüsteemiga nõukogude kodanike silmis iseenda autoriteeti.
Lääne ühiskonnas on sõnal “propaganda” väga negatiivne konnotatsioon – arvatakse, et propaganda peab olema kuri, õel ja tähendab valetamist. See on nii tänu totalitaarsetele režiimidele, pean silmas Nõukogude Liitu ja natsi-Saksamaad.
Oma olemuselt on propaganda puhul tegemist siiski abinõuga, millega sa püüad veenda ning panna inimesi oma eemärkide järgi mõtlema ja tegutsema.
Lääs ja ida võivad üksteise peale ju näpuga näidata, aga küsimus on selles, mis eesmärkidel keegi midagi teeb. Kas me oleme kindlad, et lääs ei tee propagandat? Või nimetame seda siis informeerimiseks, ent kas kõige selle taga on ikka alati suured humaansed väärtused? Või on selle taga hoopis väga kainelt kalkuleeritud majanduslikud ja poliitilised huvid saada kuskilt kätte mingi oluline ressurss?
Kui palju on meil praegusaja Eesti ajalehtede ja päevalehtede online’is propagandat?
Seda on raske joonlauaga mõõta. Aga iga lugu, mis on vabariigi valitsuse või praeguses ühiskonnas eksisteerivate väärtuste puhul kriitiline, ei ole tingimata kellegi kuritahtliku propagandaoperatsiooni osa.
Kui Vene ajakirjanik kirjutab Eesti kohta midagi kriitilist, siis selle taga ei pruugi olla alati käsk. Seni kuni sa ei suuda mustvalgel käsku tõestada, ei saa ka öelda, et ajakirjanik tegi seda sellepärast, et on vene propagandist. Võib-olla on see ajakirjanikule teada oleva informatsiooni, tema enda sisemise tunnetuse, teadmiste ja oskuste põhjal tehtud lugu, millel ei ole mitte mingit pistmist kuskilt ülevalt tuleva käsuga.
Riigi juhitud propaganda on koordineeritud-organiseeritud protsess, kus keegi püstitab kellegile konkreetsed eesmärgid ja annab asjakohased juhtnöörid. Kõik, mis meile ei meeldi, ei ole ilmtingimata vaenlase propaganda. Mõnikord võib-olla on, aga mõnikord ei ole.
Kas selle näiteks võib tuua Ukraina?
See on sama küsimus, kui palju ja keda me uskuda saame, mis Ukrainas toimub. Ise me seda kontrollima ei lähe, Vene meedia puhul on meil eelhäälestus: see peab ju olema vale, sest Venemaa ründab Ukrainat. Lisaks on meil rahvuslik-traumaatiline mälestus: Venemaalt ei saa tulla midagi head. Russofoobia on talletunud meie geenidesse – mida iganes venelane ütleb, see peab olema vale. Mina väidan, et kõik ei ole vale. Tõenäoliselt nad mõne asja kohta valetavad, aga mõni asi on ka tõsi.
Ukraina on teistpidi äärmus. Paljud arvavad, et kõik, mida Ukraina räägib, on ajakirjanduslik tõde. Kui vaadata nende sõnavara ja seda, kuidas terminid muutuvad, näiteks, millal kasutatakse sõna “terrorist” ja millal “separatist”… Sõnade valik näitab, et väga põhjalikult on läbi mõeldud, mismoodi informatsiooni edastatakse. Kindlasti tulevikus seda kas kinnitatakse või see lükatakse ümber, aga ma julgen väita, et ka Ukraina ei räägi kogu tõde.
Kelle konstrueeritud tõde siis uskuda, venelaste või ukrainlaste?
Kui keegi väidab, et Vene pool teeb ainult propagandistlikku jama, tuleb möönda, et seda jama tehakse väga atraktiivselt. Vaadake “Vremjat” – vähemalt 40 minutit saate algusest on pühendatud Ukrainale. Sõna antakse mõlemale poolele, iseasi muidugi, kellelt mida välja on valitud. Aga elu käib! Vaatajale pakutakse väga põnevat visuaalset materjali. Kohapeal on reporterid. Iga päev tuleb toimuvast värske videomaterjal. Seda tuleb kriitiliselt vaadata, aga võrreldes selle vähesega, mida suudavad lääs ja meie enda telekanalid pakkuda, on see väga huvitav materjal.
Kas Eesti venelased elavad venekeelses infoväljas seepärast, et see on põnevam?
See on umbes sama fenomen nagu oli nõukogude ajal: kui sul endal ilmus nõukogude ajalehes mingi sündmuse kohta pisikene nupuke, siis “Ameerika hääles” pühendati sellele terve saade, sest see oli väga oluline sündmus. Räägiti, et see sündmus näitab seda ja toda ning toodi juurde ka Washington Posti analüütiku ja kohaliku korrespondendi arvamus. See oli ju palju põnevam, sa said rohkem informatsiooni.
Siit tuleb ka minu küsimus nendele meestele, kes räägivad, et Eestis tuleks püsti panna oma venekeelne telekanal: kas me oleme kindlad, et me hoomame neid tohutuid ressursse ja töömahtu, millega me tahame konkureerima hakata?
Sellisel juhul tuleb konkureerima hakata mitte ainult mõne vene kanaliga vaid kogu eesti keelt mittekõnelevate, ütleme siis venelaste, kommunikatiivse mäluga. Kui sul istub kööginurgas babuška, kes räägib televisioonist nähtule vastupidist juttu, siis miks me peaks eeldama, et noor, eesti keelt mittekõnelev kodanik oma vanaema ja vanaisa juttu ignoreerib.
Me peame mõistma, et neil on olnud oma ajaloo käsitlus ja selle on tekitanud nõukogude režiim. Ka nemad on sama režiimi ohvrid ja nad mäletavad, mida neil on kästud mäletada või kuidas nad on harjunud mäletama. Kas me ikka jõuame kõigi nende inimesteni? Kas suudame oma vene kanaliga selle vanainimese arvamuse ümber lükata, kes võib-olla tõsimeeli usub, et tema oligi vabastaja, võitles fašismiga? “Mis nad nüüd räägivad, et okupeerimine, me ju vabastasime teid!?”
Kui me tahame konkureerida selle masinavärgiga, siis me peame konkureerima kogu selle tohtu hulga venekeelse kirjanduse, veebilehekülgede, artiklite ja ajakirjadega. Kui tahta klassikaliselt igale asjale vastulööki anda, siis me peaks suutma kirjutada iga asja kohta, et see on jama, tegema kriitikat. Vähemalt meie oma ressurssidega, ma kardan, jääme jänni.
See ei tähenda muidugi, et tuleks püss põõsasse visata ja kohe alla anda. Proovima muidugi peab! Aga kui keegi ütleb, et paneme püsti ühe telekanali ja klaarime sellega kõik probleemid, siis ma küsin, miks me kahekümne aastaga pole suutnud mitte-eestlasi integreerida.
Marek Miil kaitses 17. septembril TÜ sotsiaal- ja haridusteaduskonna nõukogus oma doktoritöö “Nõukogude propagandasüsteemi toimimine ajakirjanduse argipraktikate kaudu”. Väitekirja tulemused andsid materjali, et seletada, kuidas kommunistlik partei õõnestas oma propagandasüsteemiga nõukogude kodanike silmis iseenda autoriteeti.
Loe ka artiklit “Propagandaaparaadi enesepettus Eesti NSV-s” Tartu ülikooli ajakirjast Universitas Tartuensis.Allikas: Loe täispikkuses intervjuud ajaloolase ja propagandateadlase Marek Miiliga Novaatorist
