Abielu - see sulnis muinasjutt! Me tõotame, et jääme igavesti kokku, sest armastame teineteist rohkem kui midagi muud siin ilmas. Lubame olla koos heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, lubame teineteisest hoolida ja suhte nimel pingutada. Aga kuidas on siis, kui me küll armastasime, hoolisime ja pingutasime, muutsime oma välimust, harjumusi, isegi väärtusi, ütlesime lahti oma sõpradest ja töökohast või kolisime kallima järel lausa teise riiki, aga muinasjutt sai ikkagi otsa? Kas tasub armastuseotsinguid jätkata? Millele peaksime siis lootma? Kirjanik Elizabeth Gilbert ütleb tabavalt, et abielu on nagu õnnemäng, kusjuures esimest ja teist abielu eristab ainult üks seik: teisel korral me vähemalt teame, et oleme istunud kaardilauda.
“Tõotused, et me kaks jääme igavesti kokku/naiselt, kes mind armastab ja keda mina armastan/rohkem kui oma elu. Oo, seda vannet andes/ohverdan rõõmsal meelel kõik sinu eest,” kõlab tuttavlik lubadus Walt Whitmani poeemist “Tulvavad valujõed”.Poeemi pealkiri kõlab küll nii, nagu poleks härra Whitmanil sugugi usku abielu-muinasjuttu. Eks sellesse olegi keeruline uskuda – statistika väidab, et pooled abielud lahutatakse ning aina vähem paare tahab (või julgeb?) oma kooselu ametlikult registreerida.Õnneks ei lähe noorele armunule statistika suuremat korda.
