Kas armastus on kunst? Ma ei kahtle selles, aga teie? Kuidas teisiti siis kirjeldada seda imelist tunnet, mis paneb meie kehas sooja tunde liikuma. Tänu armastusele suudame oma elu luua tõeliseks kunstiteoseks, valides erinevaid värve ning maalimistehnikaid.
Kuigi armastus on kunst, nõuab ta siiski väga palju teadmisi ning pingutusi. Laialt on levinud arvamus, et armastus on miski, milles pole midagi õppida. See tuleneb sellest, et me usume justkui peaksime olema ise esmalt armastatud ning siis armastama. Kuidas saab keegi meid armastada, kui me iseennast ei armasta? Vastus on, et ei saagi!
Nagu mainisin, siis armastuse kunst valib palju erinevaid värve ning tehnikaid. Armastuse kunst ei hõlma vaid mehe ning naise vahelist armastust. Me saame armastuse kunsti rakendada kõige ja kõigi peal, mis meid ümbritseb – olgu selleks siis väike puuleht või võõras tänaval. Kui armastuse kunst pöörab esmalt rõhku just enesearmastusele, siis järgmisena haarab ta endasse just võõra tänavalt. Sellega saab alguse meie inimkonna päästmine.
Alusta võõrast
Meile on loomuomane, et me armastame oma ema, kes meid sünnitas ning isa, tänu kellele see sündida sai. Me armastame ka oma vendi ja õdesid, juhul kui nad meil on. Järgmisena me suudame tunda armastavat tunnet oma kodu ning koduloomade vastu.
Arenedes ning kasvades hakkame me armastama oma lasteaiakaaslasi, koolikaaslasi ning tegevusi, mis meile huvi pakuvad. Sellises loogilises järjekorras jätame me vahele väga olulise detaili – võõras tänaval. Võibolla kõlab see teile jaburana, kuid võõra armastamisest saaksime me päästa kogu maailma! Ma selgitan, kuidas see toimib.
Armastuse kunst on üks huvitav, kuid keeruline asi. See ei ole lihtsalt kirg, mida jagad kallimale hilistel õhtutundidel või liblikate kõhus lendlemine. Armastuse kunst on kõrgeim tasand inimkonnas, mis on vaja igalühel meist ära õppida.
Kuidas sulle tunduks, kui sa hakkaksid mõttes armastama igat inimest tänaval, kes sinust möödub? Tundub see piisavalt jabur? Mulle tundus ka esmalt! Ma mõtlesin, et kuidas ma saan armastada neid inimesi siin trollis, kes igaüks on täieliku matuselise näoga. Mõistsin neid isegi mõttes hukka, et kus küll jääb nende naeratus. Siis aga mõistsin, et ma ei saa mängida nende jaoks klouni, kes paneb punase nina ette ning hakkab teatritükki esitama. Ilmselt jääks trollireis selleks lühikeseks ning mul jääks oskustest puudu. Ainus asi, kuidas aidata saan on neid mõttes armastada ja naeratada.
Ja teate, mis juhtus? Ma hakkasingi kõiki armastama! Ma oleksin justkui silmaklapid eest võtnud ja hakanud mõistma, kuidas saada ise õnnelikuks. Ma sain õnnelikuks armastades kõike ja kõiki, mis mind ümbritseb – see oli imeline tunne!
Selline võõra armastamine tekitab ahela. See on justui hea toidulõhn, mis kutsub sööma. Kui ma suudan ühte inimest armastada ja temas tekitada sooja tunde, siis varsti märkab see inimene, keda ma armastasin, et ka tema tahab armastada võõrast tänavalt. Ja just sellise armastamise teel saame me panna kogu inimkonna armastama.
Loen uudistest kahetsusega neist mässudest ja sõdadest, mis praegu valitsevad ja mõtlen vaid ühte. Inimesed – armastage üksteist! Muidugi olen ma parajalt realist ning mõistan sealseid probleeme, kuid kas me ei võitle siin maamunal vaid ühe asja pärast? Et armastada ja olla armastatud! Miks me siis sõdime?
Ma loodan, et tänu kellegi armastamisele täidab sind sama imeline tunne, kui mind!
Autor: Tuuli Mäemat
