Adik Levin: Meil on neli nabavääti – bioloogiline, psühholoogiline, bioenergeetiline, sotsiaalne

Meil on neli nabavääti: bioloogiline, psühholoogiline (ehk emotsionaalne), bioenergeetiline, sotsiaalne. Pärast lapse ja ema füüsilist eraldamist töötavad teised neli na­bavääti kõik edasi. Bioloogiline ja psühholoogiline ehk emotsio­naalne nabaväät on ülimalt olulised lapse füüsilisele ja psüühi­lisele ja vaimsele arengule. Bioenergeetiline nabaväät aga on oluline selleks, et uus ilmakodanik põkkuks turvaliselt oma n-ö teise eluga, et kõik looduse kodeeritud instinktiivsed meh­hanismid hakkaksid tööle. Bioenergeetilise nabaväädi olemas­olu vastased väidavad, et seda ei ole ja kõik need mehhanismid hakkavad tööle tänu sisesekretoorsetele näärmetele. Neilt skep­tikutelt ma küsiksin aga: kes siis annab tõukejõu sisesekretoor­se tele näärmetele? Peaks mõistma, et just ema bioväli on selleks, et laps hakkaks mugavalt adapteeruma ja põkkuma looduse sea­dustes määratu järgi oma teise eluga. Sotsiaalne nabaväät on sel­leks, et laps sotsialiseeruks ühiskonnas ning omandaks elus va­jalikud alustalad – väärtushinnangud.

Bioloogiline nabaväät

Bioloogilise nabaväädi mõju ema-lapse vahel on esialgu väga täh­tis. Esimesel elupäeval, elunädalal, eluaastal on tema roll ema ja lapse suhetes väga suur, kuid muutub aja möödudes aina vähem oluliseks.

Bioloogilise nabaväädi tekkimise ja toimimise aluseks on seit­se tingimust, õigemini nende tingimuste normaalne teostumine.

1. Loomulik ja aktiivne sünnitus; Noori naisi ei tohi veenda, et sünnitus on raske, sünnitus on haigus, midagi ebaloomulikku või halba. Loomulik sün­nitus on normaalne toiming, mis on naisel vaja läbida. See ei ole kriisiseisund ega haigus, selle ajal peaks naine saama hoopiski rahulduse.

2. Ema ja lapse kontakt varases neonataalses perioodis (varane neonataalne periood on aeg lapse sünnist kuni lapse seitsme päeva vanuseks saamiseni);

3. Ema ja lapse kontakt hilises neonataalses perioodis (hiline neonataalne periood on 7-28 päeva pärast sündi);

4. Rinnaga toitmine;

5. Ema ja vastsündinu nahk-nahk-kontakt;

6. Ema ja vastsündinu õhk-õhk-kontakt;

7. Vastsündinu minimaalne kontakt pidevalt vahelduva medit siinilise personaliga. Looduslikult on määratud vastsündinu loomulik kontakt emaga, see tähendab, et laps saab emalt kõik vajaliku. Kui aga laps hakkab varakult kokku puutuma meditsiinipersonaliga, eri ini mestega, puutub ta kohe kokku ka mikroorganismidega, mis ei ole talle kehaomased.

Ma pean oluliseks, et siiski ka haigete ja enneaegsete laste puhul kasutataks maksimaalselt ära ema kohalolu, lapse kontakti emaga. Sellest võib teatud juhtudel olla palju rohkem kasu kui kõrgestikoolitatud meditsiinipersonalist.

Miks on lapsele oluline ternespiim ja esimene elutund. Infektsioonid.

Ternespiim on vastsele ilmakodanikule äärmiselt tähtis. Selle koh­ta on teinud ühe huvitava uuringu dr Michael Fisher Colorado Üli­koolist.⁶ Fisher leidis nimelt, et ema ternespiimas sisalduv sekre­toorne immunoglobuliini A (SigA) kontsentratsioon on kõrgeim vahetult pärast sünnitust ning seejärel hakkab see drastiliselt lan­gema. SigA on oma olemuselt lapsele ülimalt tähtis kaitse, mille mõju ei tasu mingil juhul alahinnata.

Dr Fisher jõudis järeldusele, et lapse esimesel elupäeval on immunoglobuliini kontsentratsioon ema rinnapiimas 600 mg/ ml, teisel päeval 280, kolmandal 200 ja neljandal kõigest 80 ühikut. Sellepärast hakkabki laps esimesel eluminutil ema rinna poole roomama – instinktiivselt ta teab, et peab kätte saama need suurima kont sent ratsiooniga ternespiimatilgad.

Seega on lapse esimene elutund ja elupäev ning tema suhe ema ga sel ajal tema tulevase immuunsuse loomiseks kõige täht­sam aeg! Kui Nõukogude ajal toodi laps ema rinnale alles 24-36-48 tunni pärast, oli SigA kontsentratsioon emapiimas juba oluliselt madalamaks taandunud.

Ternespiima puudumine lapse esimestel elupäevadel oli ka üks põhjusi, miks tol ajal ja ka praegu nendes riikides, kus lapsed seda ei saa, juhtus või juhtub raskeid infektsioonhaiguste puhanguid, mis võivad ära viia väga palju inimelusid.

Lapse immuunsus moodustubki sümbioosist:

1) immuunsusest, millega ta sünnib; 

2) immuunsusest, mille ta saab pärast sündi emalt.

Vaid koos toimides moodustavad need täieliku immuno­bioloogilise kaitsebarjääri.

Lapse immuunbioloogiline kaitsebarjäär

Kui lapsel hiljem tekibki mõni kergem infektsioon, ei ole see üldse hull – sellega treenibki laps oma immuunsust. Väike nohu ei ole sugugi hirmus, kui laps on rinnapiimal – ta turgutab oma immuunsust ja saab varsti jälle terveks.

Üldse ei tasu mikroorganisme väga karta – osa neist on, vastupidi, meile head. Kui immuunsus töötab, siis võib laps küll nakatuda, aga infektsiooniks see üle ei lähe. Vanasti, kui kõikvõimalikke mikroobe kardeti kui tuld, pandi sünnitusmaja igal aastal paar korda kinni, et teha totaalne suurpuhastus. Kõik aparaadid, sisustus, mööbel, madratsid, seinad-laed töödeldi karmide desinfektsioonivahenditega. Pärast suurpuhastust juh­tus aga, et lapsed, kes sündisid, olid infektsioonidega, nad jäid haigeks. Mis siis toimus?

Karmi bakteritega võitlemise ja ülima desinfi tseeriva nüh­kimise tulemusena hävitati kõik mikroobid – nii halvad kui ka head -, saprofiidid, mis on meile vajalikud. Muudeti mik­roobide tasakaalu ja patogeenne mikroob muutus peale sellist suurpuhastust veel tugevamaks. Joonis piltlikustab, kuidas ka meedikute tegevus võib lüüa sisse mõrad nn bioloogilisse inkubaatorisse. Seejärel asub meditsiin oma raviprotsessidega tekitatud mõrasid tsementeerima. Seega – ise tekitame lapsele terviseprobleeme ja seejärel asume nendega kangelaslikult võitlema.

Nahk-nahk-kontakt

Miks on ema ja lapse nahk-naha-vastas-kontakt oluline?

Nahk ei ole meile kaasa antud mingi mõttetu kestana, vaid see on omamoodi teletaip, mis ühendab kõiki organeid ja süsteeme ümbritseva maailmaga. Võib lausa ütelda, et nahk on meie peri­feerne aju, nagu on seda nimetanud dr Zalamanov.

Ema nahast erituvad bioloogilised pestitsiidid ja muud ak­tiivsed ained, mis on mõeldud lapsele looduslikuks kaitse­mehhanismiks. Naise organism on niimoodi üles ehitatud, et nii sünnituseks kui ka sünnitusjärgseks perioodiks varustab organism end vajalike ainetega. Paljud hügienistid on uurinud ja leidnud, et ema nahal on terve rida aineid, nt bioloogilised pestitsiidid, mida tavalistel inimestel ei esine või esineb väga vähesel määral, ja kui laps on otsekontaktis emaga, siis saab ka tema need ained kätte, mida ema organism just kohe pärast lapse sündi maksimaalselt ja vastsündinu heaks produtseerib. Loodus on ju mõelnud kõigele!

Kui nüüd laps emast eraldatakse, ei ole tal võimalik olla ema nahaga kontaktis ega saada emalt neid endale vajalikke aineid. Tehniline ümbrus on lapsele justkui vangla. Muidugi peab  arves­tama, et on kriitilisi seisundeid, kui lapse eraldamine on vajalik, kuid neid on siiski väga vähe ja isegi kui laps on haige, aga tema seisund seda võimaldab, tuleks kasutada nahk-nahk-kontakti emaga.

Nahk-nahk-kontakt on justkui bioloogiline inkubaator, mil­lesse taas lüüakse mõrad juba siis, kui laps sünnib keisrilõikega, kui ta ei saa ternespiima, kui ta ei puutu kokku emaga, kui talle manustatakse allergiseerivaid aineid. Paraku toimis ka meil Ees tis päris kaua selline süsteem, kus kõigepealt löödi see n-ö looduslik inkubaator katki ja siis hakati selles auke kinni tsementeerima antibiootikumide, ravimite ja muu säärasega, selle asemel et kasutada olemasolevaid looduslikke allikaid.

Vahel nimetatakse nahk-nahk-kontakti ka kängurumeetodiks. Kängurumeetod sai alguse 1978. aastal Columbias Lõuna-Amee­rikas, kus dr Rey tegi sellealaseid uurimusi. Mina eelistan siiski rääkida nahk-nahk-kontaktist, sest kängurumeetod ei ole kõige täpsem vaste: känguruema on ju oma pojaga tõesti 24 tundi päevast koos, mis inimeste puhul samal kujul ei toimi.

Uuringute põhjal on leitud, et ema ja lapse nahk-naha-vastas­kontakt vähendab infektsioonide hulka, oluliselt vähem esineb sepsist ja diarröad, oluliselt väheneb antibiootikumiravi vajadus.

Samuti soodustab nn kängurumeetod, õigemini öeldes nahk-nahk-kontakt, termoregulatsiooni, soodustab rinnapiima eritumist, parandab ema kohanemist lapsega, eriti näiteks sügavalt enneaegsete laste puhul. Ka paraneb lapse hapnikuga varustatus. Kuna kõik emad ei pruugi teada nahk-nahk-kontakti tähtsusest, on oluline, et ka meditsiinipersonal oskaks vajadusel ema ette valmistada.

Nahk-nahk-kontakt on igal juhul oluline ka siis, kui laps ei ole esimesel eluhetkel armsasti roosa ja rõõmus, nagu vahel mõ­nel reklaamplakatil näha võib. Laps võib sündides olla punane, kortsus, mossis, natuke deformeerunud – ka selleks peab ema olema ette valmistatud.

Õhk-õhk-kontakt

Õhk-õhk-kontakti eelduseks on muidugi terve ema. Aga on leitud, et ema väljahingatav õhk avaldab teraapilist mõju. Kunagi arva­ti, et ema hingeõhus on palju ohtlikke mikroobe, mistõttu pan-di emad isegi maske kandma. Tegelikult on selles õhus aga palju metaboliite, fenoole ja regulaatoreid, mis avaldavad sanogeenset (tervendavat) efekti, seega on ka ema hingeõhk ülimalt  tähtis bio­loogilise nabaväädi koostisosa. Loomulikult peab see väide  paika senikaua, kuni emal pole avastatud mõnd ägedat viirushaigust. Kokkuvõtvalt võib ütelda, et kõige olulisem periood bioloogilise nabaväädi ideaalseks toimimiseks on esimene elutund, siis esime­ne elupäev ja esimene elunädal.

Psühholoogiline ehk emotsionaalne nabaväät

Kui bioloogiline nabaväät on primaarne lapse ellujäämiseks, siis lapse ja kogu pere elukvaliteedi mõistes on äärmiselt tähtis pööra­ta tähelepanu ka psühholoogilisele või emotsionaalsele nabaväädi­le. Ema-lapse kontakti uuringutes on just sellele osale pööratudki tänuväärselt kõige suuremat tähelepanu. Suurem osa uuringutest, mida tegid prof. Marshall H. Klaus ja prof. John Kennell, olidki seotud psühholoogilise ehk emotsionaalse nabaväädi väljakuju­nemise ja funktsiooniga.

Psühholoogiline ehk emotsionaalne nabaväät väljendub selles, mida ema tunneb lapse suhtes – ema on ju raseduse ajal kogu aeg lapsega koos. Lapseootuse ajal ema räägib lapsega, silitab kõhtu, ootab temaga kohtumist. Pärast sündi see side jätkub ja süveneb.

Ema ja lapse kontaktiga seonduvat oli 80ndateks aastateks küll juba uuritud, aga need uuringud olid suhteliselt primitiivsed. Sellest tekkis mul mõte, et peaksin uurima ema-lapse kontakti mõju neile mõlemale koos. Uurisin, kuidas mõjutab ema psühholoogiline seisund lapse kaalu ja muutusi.

Seega hakkasime me Eestis (koos psühholoog Tatjana Listopadiga) uurima, mis toimub lapse kaaluga tema 6., 20.,

30. Elupäeval, ja samal ajal tegime emaga psühholoogilisi teste, nt MMPI, Lüscheri ja Eysencki testid ning ülierutus-test. Seejärel võrdlesime ema ja lapse näitajaid ja nende omavahelist korrelatsiooni, et uurida, kas esineb seoseid või mitte.

Arvatavasti oli see maailmas esimene uuring, mida tehti nii, et uuriti ema ja lapse seoste vahelisi teemasid. Põhjuseks muidugi see, et mujal maailmas puudusid sellised osakonnad, kus ema oli pärast sünnitust 24/7 lapsega koos. Või kui ka leidus mõni selline haigla, siis niisuguseid uuringuid seal siiski ei tehtud.

Kui ema on lapsele vaid külaline, siis see uuring ei ole piisav, et näha ema emotsionaalse seisundi ja lapse füüsilise seisundi omavahelisi seoseid. Hea abiline olid selle uuringu juures psühholoog Tatjana Listopad, kes on St. Peterburgis (tollal Leningrad) ülikooli lõpetanud kliiniline psühholoog. Temaga koos koostasime testid ja temaga koos me neid ka analüüsisime. Samuti oli abiks prof. Viktor Kagan, kes aitas tulemused lahti mõtes tada. See oli üks osa minu doktoritööst, mille kaitsesin Moskvas Meditsiiniteaduste Akadeemia pediaatriainstituudis.

Eelmainitud psühholoog Tatjana Listopad kaitses St. Peter­burgis oma kandidaaditöö, mille uuringute käigus selgus, et ema psüühika on tõesti sõltuvuses lapse füüsisest ja ka vastupidi. Minu doktoritöö tulemuseks ongi järeldus, et ema-lapse kontakt on kinnine psühhosomaatiline süsteem, mida ei saa kuidagi  la­hutada! Miks see on nii tähtis? See on tähtis selleks, et nii emad kui ka meedikud teadvustaksid endale, et isegi kui füüsiline nabaväät katki lõigatakse, siis kontakt ema ja lapse vahelt ei kao kusagile. Psühholoogiline nabaväät töötab endiselt edasi. Kui bio loogilise nabaväädi roll juba esimese elukuu jooksul (vt joonist) väheneb, siis psühholoogilise nabaväädi roll, vastupidi, suureneb.

Millest sõltub psühholoogiline nabaväät? See sõltub sellest, kuidas valmistatakse naist ette emaduseks, kuidas tütarlast kasvatatakse, kuidas koolitatakse, kuidas antakse edasi teadmisi rasedusest, sünnitusest, emadusest – sellest saab kõik alguse. Psühholoogiline nabaväät sõltub ka sellest, kuidas valmistatakse tulevast ema ette raseduse ajal siis, kui peres on üks laps juba olemas. Samuti sõltub psühholoogiline nabaväät sellest, kas emal on olnud aborte, psühholoogiliselt on see väga tähtis moment.

Juba eakas naine sai esimest korda emaks. Anamneesis olid kirjas viis tehisaborti omal soovil, sest naine oli tahtnud end enne lapse sündi majanduslikult kindlustada. Laps sündis haigena, kuid naine leidis, et meditsiin on süü­di – nemad ju peavad lapse korda tegema. Õed olid naisega päris hädas: naine oli ebaviisakas, lausa agressiivne. Osa­konnajuhatajana tuli mul see olukord tookord lahenda­da. Pidasin patsiendiga maha pika vestluse, jõudes peaaegu ebaeetilisuse piirile, seletades, mis on toimunud emakaga pärast viit aborti, ja kirjeldades, milline näeb välja emaka­sein pärast korduvaid kaapimisi. Tegemist oli just seda tüüpi patsiendiga, kes vajas väikest raputust selleks, et olukord muutuks, et tema suhe olukorda muutuks. Kõigile muidugi selline lähenemine ei sobi. Too naine aga sai vestluse tulemusena tõesti aru, et süüdi ei ole meditsiin, vaid tema enda varasemad valikud. Pärast seda vestlust oli koostöö briljantne. Naine hakkas hindama oma last, et laps rasedusaja üldse vastu pidas ja et ta ikkagi sün­dis. Muutus ka naise suhtumine meedikutesse ja nende en­nastsalgavasse töösse lapse hüvangu nimel.

Ema stress. Usaldus arstide vastu

Ema stress sõltub paljudest tingimustest: kuidas kulges rasedus, milline oli sünnitus, kas laps on terve, kas peres on probleeme, kas ema muretseb sünnitusmajas või haiglas olles vanemate laste pä­rast. Lisaks sõltub palju ema isiksusest, kuidas ta reageerib mõne­le stressorile oma elus – kõik inimesed on ju erinevad.

Kui on sündinud haige või enneaegne laps, on see topeltstress ja -koormus kõigile osalistele – ka meedikutele, kes peavad oma väljaütlemistes olema küll ausad, aga samas delikaatsed. See pole sugugi lihtne, arvestades, et samal ajal peavad nad toetama ka ema.

Veel mõni aastakümme tagasi ütles sel puhul meditsiin, selle asemel et ema toetada: “Ema, ärge muretsege, ema asendajad on olemas! Meil on aparaadid, masinad, ravimid, arstid, õed. Aga teie minge koju! Kui soovite, võite meid külastada.” Seega võttis meditsiin ema rolli vägisi üle ja omakorda lõhkus psühholoo­gilist nabavääti. Külastusema harv kokkusaamine oma lapse­ga ei võimalda aga lähedasel kontaktil tekkida. Õnneks on see suhtumine tänasel päeval muutunud.

Kui lapse tervise teemadel tuleb arutleda, on oluline, et inforuumi oleks kaasatud kogu pere – nii ema-isa kui ka või­malusel vanavanemad.

Arvan, et tegin noore arstina valesti, kui ei võimaldanud emal ja perel kuulda visiidi ajal arstide diskussioone. Hiljem hakkasin mõistma, et meditsiinil ei tohi olla pere ees mingeid saladusi. Jah, muidugi oleks lihtsam saata ema lapse läbivaatuse ajaks koridori, aga see ei ole õige. Selleks et tekiks usaldus, peab ema nägema, mida arst lapsega teeb, ja tal peab olema võimalik küsida, kui ei saa mõnest asjast aru. Kui meedik ütleb, et see pole vajalik, on see meditsiinipersonali probleem. On elementaarne, et kõik lapsega toimuv peab olema tema vanematele läbipaistev ja avalik.

Loe lähemalt Adik Levini raamatust dr. Rene Bürklandi ja dr. Adik Levini arutelu ida ja lääne meditsiini tervisetarkustest teisipäeval, 9. detsembril kell 19 Rahvusraamatukogus toimuval sündmusel Alkeemia Akadeemia, mis on ühtlasi ka Raadio 2 saate “Hallo, Kosmos!” avalik salvestus ning kus oma küsimusi saab küsida ka publik!