Me valime partnereid selle järgi, kellega ma tunneme, et meil on midagi ühist. Tugeva partnerlussuhte aluseks on soov koos kasvada ning edasi arendeda. Nagu ütles Antoine de Saint-Exupéry: “Armastus pole niivõrd üksteisele otsa vaatamine, kui just ühes suunas vaatamine.”
Abieluinimesed, kes tegelikult on lepinguinimesed, lubavad paberitele allkirja lisades, et nad on teineteisele toeks. Võtkem seda kui töölepingut. Paljudel läheb see abielus olles meeles ära, et me teeme enne peo, suure pulmapeo ehk siis pühitseme seda liitu astumist ning hiljem hakkab alles töö pihta.
Milleks abielluda kui paari aasta pärast ei suudeta sellele inimesele isegi mitte silma vaadata? Kõik on tema juures paha. Või ei meeldi see, et ta teab meie nõrku külgi ning heidab neid meile pidevalt ette? Või ilmeb tema juures mingisugune halb harjumus, mida eelnevalt ei oldud märgatud?
Meil kõigil on võimalus valida.
Miks naised tahavad endale õigusi? Miks nad nii agaralt harivad ennast, et olla iseseisvad? Võib-olla sellepärast, et nad on kaotanud usu sellesse liitu, nad tahavad endale saada jalad alla ning olla sõltumatud, et kindlustada endale tagavara variant. Juhul kui mees peaks ükskord koju trampima ja ütlema, et tunded ei ole enam endised ning, et ta vajab sellest kõigest puhkust. Naine peab käima tööl, vastutama laste eest, mees aga tuleb ja läheb? Aga leping?
Pereloomine ja otsustamine kellegagi oma elu jagada ei ole sugugi kerge ülesanne. Välismaises meedias ilmus üks artikkel, kus mees tunnistas, et abiellus oma keskkooli kallimaga, nende abielu kestis paar aastat ning siis ta tundis, et abielu ei ole ikka tema jaoks. Ta astus abiellu, et rahuldada enda huve ning vajadusi nagu laps, kes läheb emaga poodi ja nuiab, et ema talle pulgakommi ostaks. Mees sai, mis tahtis. Ometi lahutasid need sama mees ja naine paari aasta pärast, sest mees mõistis lõpuks, et abiellutakse mitte soovist ainult ennast õnnelikuks teha, vaid selleks, et teist õnnelikuks muuta ja olla teise teenistuses. Tundub vastuvõetamatu?
Naistele meeldib olla teenistuses. Neile meeldib oma pere eest hoolitseda. Neile meeldib lapsi kasvatada ning meeldib oma meest armastada. See koodeks – olla teenistuses, on kuskil hingesopis kõikidel naistel olemas.
Mida naine vajab? Naine vajab turvalisust. Kui naine otsustab olla mehega koos, siis ta justkui usaldab oma elu teise inimese hoolde. Kui mees täidab meherolli ja naine täidab naiserolli, siis on kõik tasakaalus.
Mees tunneb vajadust anda. Kui naine võtab antu mehelt vastu, siis mees tunneb, et ta on austatud. Kui naine näeb, et mees talle midagi annab, siis ta tunneb ennast armastatuna.
Naine loob kodutunde. Loob oma oleku ja soojusega turvalise pesakese, kus mehel oleks hea peale välismaailmas seiklemist puhkama tulla. Naine saab aru, kui tema eest kantakse hoolt ja käitub vastavalt sellele. Iga naine peaks muutma enda mehe nii õnnelikuks, et ta oleks välismaailmas võitmatu. Nagu turvaline tagala, kust saab energiat jõuvarude täiendamiseks.
See ongi naise soov. Naine ei vaja palju. Naine tahab, et teda armastataks ning mees tahab, et ta oleks austatud. Ometi kui naine kritiseerib meest, siis mees tunneb, et ta ei ole austatud ning kui mees tunneb, et ta ei ole austatud, ei suuda ta panna naist tundma end armastatuna.
Nagu ütles Rein Taagepera: “Koolis tehakse enne töö ära ja siis saadakse tunnistus. Abielus saab enne tunnistuse ja siis alles abielu ülesehitamise töö algab.”
Kui koolis teed Sa tööd üksinda, iseenda jaoks, siis kellegagi suhtes või abielus olles, teed Sa tööd kahe heaks või halvaks. Kas Sa toetad seda suhet või lammutad Sa selle oma sõnade või käitumisega maha. Leping on aga sõlmitud. Partnerite vahetamine ei muuda lepingu sisu. Mõtle sellele!
Autor: Maili Hütt