Naised ei käi peale ja mehed ei võta vaevaks
Kui abielu sõlmisega koos antaks riiklik garantii õnnerikka abielu kestvusele (soovitavalt avalduses äramärgitud ajaks), oleks kõik korras. Kuid kuna vanemate, sõprade või ka isiklik kogemus näitab, et ilusale algusele vaatamata võib lõpp nässu minna, siis hirmust pettumuste ees jätavad inimesed alguse ametlikult välja kuulutamata. Proovitakse ettevaatlikult niisama. Elatakse koos ja leitakse, et suhe toimib küll, isegi armastus on. Isegi nii hästi on, et sünnivad lapsed ja de facto moodustub perekond.
Tundub, et kuna riik ei sunni, vanemad on käega löönud ja naised ei käi peale, siis mehed ei võta vaevaks. Need ajad, kui reisimise, elukoha hankimise või laste kasvatamise huvides abielluti, on möödas. Kuid kas pole natuke silmakirjalik rääkida kahe vaba inimese sõltumatust kooselust, kui peres kasvab kolm last, on võetud majalaen ja naine ei saa parasjagu tööl käia? Lapsesuu ei valeta ja kui laps küsib: “Miks meil issiga on teistsugune perekonnanimi kui emmel?”, siis vaatab emme samuti küsivalt issi poole. Olgu naiste ja meeste võrdusega kuidas on, südames soovivad naised ikka, et mees oleks see, kes ettepaneku teeb. Vähemalt annab naisele võimaluse valida, kas ettepanek vastu võtta, edasi või tagasi lükata. Eks tuleb ju viimastki ette. Huvitav, kas vanasti, kui isamehega koos kosjareis ette võeti, oli meestel julgust rohkem või oli eeltöö paremini tehtud? Või oli see lihtsalt aeg, mil “mehed olid tõelised mehed, naised olid tõelised naised ja väikesed karvased olendid Alpha Centaurilt olid tõelised väikesed olendid Alpha Centaurilt,” kui meenutada kultuskirjanik Douglas Adamsi “Galaktikas hääletaja käsiraamatut”.
Abiellumine eeldab idealismi ja julgust
Olen kuulnud hirmust, et abielu registreerimisega kaob suhtest sära ja lähedus. Kardetakse jääda armastuseta abielu lõksu. Aga kas on vähe neid, kes on ükskõikse “vaba kooselu” lõksus, põhjuseks hirm rutiini lõhkuda, hirm majandusliku ebakindluse ees ja ebaõnnestuja tiitli ees? Räägitakse, et abielu on vaid majanduslikel kaalutlustel põhjendatud. Teiselt poolt leiavad abielu sõlmimisest hoidujad ise ka, et tänapäeval saab laenu- ja liisinguasjad abiellumata aetud.
Kuigi vabaabielu pooldajad rõhutavad idealistliku lähenemise eelistamist materialistlikule, väites, et neile pole juriidilist majandusliitu vaja, peegeldab abielust hoidumine just idealismi puudumist. Kuidas nii? Abiellumine vajab muuhulgas julgust riskida. Julguse annab usaldustunne, et mingi meist kõrgem jõud või taevane tarkus hoiab meid. Vana ja poeetiline väljend “abielud sõlmitakse taevas” viitabki ettemääratusele. On igaühe enda sisetunde küsimus, kas pidada seda ühiskondlikuks surveks või saatuse kingituseks, ignoreerida või usaldada, et see samm on millekski vajalik.
Kui hetk, mil värskelt armunutel on tiivad selga kasvanud ja nad vaimustunult välul ringi kappavad, lastakse mööda minna, siis asubki külm kaalutlus takistusi seadma. Idealism surutakse nurka. Kord ei ole uhkete pulmade jaoks piisavalt raha, siis jälle ei leia aega ning lõpuks tundub, et algusest on juba naeruväärselt palju aega mööda läinud. Mõnikord on hirm petta saada juba alguses nii kaugele arenenud, et taoline risk ei tule kõne allagi.
Inimese kurikuulus ego on see, kes vajaks heaolu kestmisele garantiisid, mida armastus ega abielu tegelikult anda ei saa. Olgu tegemist abielu või kooseluga, armastussuhe sisaldab rõõmueufooria kõrval ka haavatavust, kaitsetust, pimedat usku ja palju muid segadust tekitavaid tundeid. Ego tahaks ainult kindlust ja on valmis selle puudumisel sündmuskohalt põgenema, et mujal uuesti otsast peale katsetada. Deepak Chopra on selle ilusasti sõnastanud:
“Armastuse teele asumine ärataks suurt hirmu, kui meil poleks julgustajaks kirge – armunute pimedat julgust, nagu teda sageli nimetatakse. Oleks õigem kutsuda teda küll armunute pimedaks tarkuseks, sest ego tarkus on päris kindlasti illusioon. Ettemääramatus on kogu elu alus.” Niisiis, just armunutel on piisavalt julgust temp ära teha.
Abieluliit on suurem kui kaks inimest ja järeltulijad
Nii nagu armastus ja kooselu, on ka abiellumise soov ja otsus vaid kahe inimese asi. Ühiskondliku arvamusega seda otsust tehes küll ei peaks arvestama. Miks ei võiks kooselu alustamist siis ainult “taeva” ja kahe inimese asjaks jättagi? Aga sellepärast, et te ei ela siin ilmas ainult kahekesi. Arusaamatuste vältimiseks on hea maailma enda ümber teavitada ja avalikult kinnitada oma kavatsust pühenduda just sellele väljavalitud inimesele. Las nad teavad, et meie tähelepanu kuulub suures osas teineteisele, et meil on teatud ühisosa ja on sündinud uus liit. Teadke, et meist kumbki ei oota parasjagu paremat pakkumist.
Abieluliit on suurem kui kaks inimest ja nende järeltulijad. Toimub kahe suguvõsa ühinemine, omavahel saab hõimlasteks palju rahvast. Esialgu võib see värskele paarile tunduda ebaoluline (ikka sellepärast, et suhet peetakse ainult kahe inimese omavaheliseks asjaks), aga tegelikult ei pääse te teineteise sugulastest niikuinii. Parem tunnistada nende olemasolu ja mitte neid trotsida. Tulevikus võib neist ju abigi olla. Vanasti oli olulisem majanduslik toetus, nüüd aina enam see, et ei satutaks vaimsesse isolatsiooni. Peale selle on laste jaoks on nii ema- kui isaliini esivanemad tähtsad. Geenidki päritakse võrdselt mõlemalt poolt.
Kui ei ole abiellumist, kihlumist, siis ei ole ka abieluaastapäeva. Tähistamine on aga üks oluline komme, mis annab sündmustele ning algustele ja lõppudele energiat juurde. Te tähistate ju sünnipäevi ja kooli lõpetamisi ning matused on mõnes suguvõsas peamised sündmused, kus sugulased kokku saavad. Kahe inimese ja selle kaudu kahe suguvõsa liitumine ei ole kindlasti tähtsusetu sündmus. Rahapuuduse ettekääne on liiga triviaalne – registreerimine ei maksa suurt midagi. Miks mitte abielluda vaikselt omaette, aga suuremalt tähistada tulevikus hoopis pulma-aastapäevi?
Abielu ei pea kestma igavesti
See kestab seni, kuni on antud. Abielu sõlmides võiks jääda siin ja praegu seisundisse. Nii saab leevendada hirmu “lõpliku sidumise” ees. Minu meelest on väga oluline kokku leppida, et lisaks surmale võib abielu lõpetada ka vaba tahe. Abielulahutaja ei ole läbikukkuja, ta on inimene, kes julges riskida ja väljakutse vastu võtta ning sai mitme kogemuse võrra rikkamaks.
Paistab, et mõnele inimesele ongi “taevas ette nähtud” mitu abielu. Kuidas elu meid õpetada võtab, käib igaühel oma rada. Mina küll ei julge väita, et üks abielu on õigem kui näiteks seitse. Sellepärast ma ei saa hästi aru neist, kes põhjendavad oma uuesti mitte abiellumist sellega, et “kord juba proovitud ka”. Siin ja praegu on ju kõik uus. Mispärast panna uuele partnerile eelmise suhte silt külge? Muidugi sai eelmisel korral su idealism vastu näppe, võib-olla on luhtaläinud abielu pärast häbi – aga siiski, kui kõike ette karta, mis halvasti võib minna, jääb pool elu elamata.
Just terapeudipraksis on minu silmaringi sel teemal tugevasti laiendanud. Mitte abiellumine ei muuda aastaid kestnud kooselu halvemaks, vaid abiellumine võib olla katalüsaatoriks, mis näitab, et paaril ei ole siirast teineteisele pühendumist. Mõlemal paarilisel oli võib-olla juba enne abiellumist kohver mõttes pakitud, aga õiget ettekäänet äraminekuks ei leidnud. Abiellumine tegi suhte konkreetseks ja aitas endas selgusele jõuda. Taipamine võis saabuda juba pärast pulmakutsete laialisaatmist, aga kohe ei julenud või ei taibanud hädapidurit vajutada. Edasine protseduur, mis lahkuminekuks tuleb läbi teha, ei ole emotsionaalselt valutu kummalgi juhul, teed sa seda paberitega või ilma.
Sisimas ma muidugi usun, et paigalejäämise variant on veel õpetlikum kui lahkuminek. See on lihtsalt suurem väljakutse, mida julgemad võiksid sagedamini kasutada. Mitte jäädes oma teadvustatud ja teadvustamata pretensioonidesse siplema, vaid olles endaga aus ja partneri suhtes kaastundlik. Olla mõistev, nagu enamasti osatakse olla lemmiklooma või lapsega. Eesmärk, mida kriisiolukorras otsida, peaks olema suhte uus tasand. Kui süsteem ragiseb kokkukukkumise äärel, siis on tekkimas uus kvaliteet ja on kahju, kui minnakse lahku enne selle uue kvaliteedi äratundmist.
Muidugi, on olukordi, kus üht osapoolt tuleb just julgustada ära minema, sest jätkamine tähendaks liigset eneseohverdust. See on pikem teema, mida ma siinkohal edasi ei arenda.
Usaldus ja pühendumine
Muinasjuttudes lõpeb armastuse leidmine printsi ja printsessi abiellumisega. Mis õnnelikust paarist edasi saab? Ei olegi vist kangelaslugusid sellest, kuidas käituvad arhetüüpsed pereinimesed. Need kauaaegsed paarid, keda mina tean, eristuvad selle poolest, et nad ei ole pikkade aastate jooksul kahtluse alla seadnud seda “armunute pimedat tarkust”, mis neid kokku viis. Nad on andnud ära osa oma sõltumatusest, näidanud, et ei saa kõiges vaid iseendale toetuda ning saanud vastu armastava usalduse ja tähelepanu. Küllap sellepärast vaadataksegi abiellujate peale samaaegselt kadedalt ja kahtlevalt, et meie ajal on julgus olla haavatav ja usaldada muutunud haruldaseks. Selle asemel ülistatakse üksikisiku sõltumatust, mille tulemusel tunnevad inimesed end ka paarisuhtes aina üksikumana.
*Artikkel ilmus ajakirjas “Eesti Naine” (september 2015).
Autor: Jana Reidla
Allikas: Margus Vaher: Mis eristab poisikest mehest? Vastutuse võtmine!
Ärata kirg: 6 nippi, kuidas õigesti suudelda!
Nõuanded meestele | Kas oskad rääkida tunnustavate sõnade keeles?
