Sotsiaalelu sujuv toimimine on suuresti sõltunud teadmisest, et käitumisega kaasnevad teatud piirangud. Me ei saa valimatult öelda või teha kõike, mida hing ihaldab. Me ei saa inimesi solvata ning mitte tegeleda tagajärgedega, milleks võib olla isolatsioon, seltskonnast välja arvamine, põlgus jne. Seetõttu õpime ning arendame endas sotsiaalkoodeksi rikkumisel ning ülemäärase isekuse korral välja teatud süütunde. Veelgi enam, me tunneme loomu poolest kaaskodanike vastu suuremat empaatiat, kui nad on füüsiliselt kohal. Tagaselja võime olla õelad ning vastikud, kuid näost-näkku kohtudes on raskem säärast tülgastust tunda; samuti valitseb meis hirm konflikti sütitamise eest. Nende piirangute ja koodeksite ning meie süütunde ning loomuliku empaatiavõime tõttu hakkab meie sotsiaalelu ise end reguleerima ja inimestena saame omavahel võrdlemisi normaalselt läbi. Teemat avab Telegram.ee vahendusel kirjanik Rober Greene.
Mis saaks siis, kui ühtäkki ei peaks enam piiranguid tunnistama ning koodeksitele alluma ja seisma silmitsi antisotsiaalse käitumisega kaasnevate tagajärgedega? Mis oleks, kui me ei peaks enam tundma häbi abrasiivse käitumise ning sõimamise eest? Ning mis saaks, kui me kõrvaldaks inimeste füüsilise kohaloleku elemendi, mis tihti sunnib meid enda ebaviisakust vaos hoidma?
