Ehk julgustavad Perekeskus Sina ja Mina perenõustaja Agne Vildi mõtted seda teekonda ette võtma. See tasub end igal juhul ära, sest tulemuseks on rõõmsam, tähendusrikkam ja vabam elu.
1. Terapeudi või nõustaja poole tasub pöörduda siis, kui asjad on väga halvasti. Probleemidega tuleks tegelda ning teraapia peale mõelda tunduvalt varem, et ennetada olukorra kriitiliseks muutumist. Stress on meid ümbritsevas reaalsuses kerge tekkima ning võib juhtuda, et see muutub nii suureks, et eluga toimetulek halveneb. Sageli tekitavad toimetulekuraskusi pereelus toimuvad – iseenesest täiesti tavapärased – muutused, näiteks elukohavahetus, lapse sünd, lapse lasteaeda või kooli minek, kellegi raske haigus, töökoha kaotus jms. Kõigi selliste teemadega saab teraapia- või nõustamissessiooni käigus tegelda, eesmärgiga tagada parem hakkamasaamine ning suurem rahuolu oma elu ning end ümbritsevate suhetega.
2. Terapeudi juures käivad nõrgad inimesed, kes ise eluga hakkama ei saa. Terapeudi juurde tulek ei saa olla nõrkuse märk – oma probleemide tunnistamine ja teraapiasse või nõustamisele tulek nõuab julgust ja näitab, et ollakse valmis pühendama aega ja ressursse, et ebamugavate ning sageli valusategi teemadega tegelda. Teraapia aitab lahendada erinevaid keerukaid probleeme ja hoida stressitaset mõistlikes piirides, kuid selle abil saab ka kasvatada rahuolu – näiteks luua veelgi toimivamad ja rahulduspakkuvamad peresuhted või kasutada maksimaalselt oma potentsiaali – näiteks seada ning saavutada eesmärke.
3. Terapeudi poole ei ole mõtet pöörduda, oma muresid saab arutada ka hea sõbraga. Inimesed, kes sind tunnevad, ei ole sageli abiks probleemi lahenduseni jõudmisel. Neil võib oma seotuse tõttu sinuga tekkida olukorda arutades liiga suur ärevus, mis takistab objektiivset kuulamist ja analüüsi, neil on sageli oma kogemustele või ootustele baseeruvalt teatud kallutatus probleemi ja selle võimalike lahenduste osas. Teraapiasituatsioonis on võimalik jagada oma tundeid ja mõtteid neutraalse kuulajaga – spetsialistiga, kellele on võimalik rääkida kõigest just sel moel ning sel määral nagu tarvis, kartmata riivata kellegi tundeid või rikkuda omavahelist suhet. Terapeut või nõustaja aitab tekkinud olukorda objektiivselt lahti harutada ja analüüsida ning jõuda suurema tõenäosusega ja kiiremini lahendusteni. Pereteraapias kindlustatakse, et kõik pereliikmed saavad sõna ning tähtsustatakse igaühe panust probleemi lahendamisse.
4. Terapeut ütleb sulle, mis on õige või mida pead tegema. Iga inimene ise on oma elu parim ekspert ning omab suurimat potentsiaali oma elu üle otsustamiseks ja selle muutmiseks. Terapeudi roll ei ole jagada nõuandeid ja soovitusi, vaid aidata inimesel endas ja oma peres toimuvast paremini aru saada ning valida sobivamad mõtte- ja toimimisviisid erinevate probleemidega hakkamasaamiseks. Näiteks võib koos terapeudi või nõustajaga olukorda analüüsides saada teadlikumaks ebakohastest korduvatest suhtlemismustritest peres, leida ressursid, mis seni kasutamata või õppida suunama oma mõtteid ja käitumist, et keerulistes sisatsioonides paremini toime tulla.
5. Teraapia on väga pikaajaline ja tekitab sõltuvust. See, mitu korda ning kui sagedasti on vajalik teraapias käia, oleneb olukorrast, milles inimene või pere parasjagu on. Mõnel juhul piisab ühes ausast vestlusest, teisel juhul on vaja hulga seansse pikema aja vältel. Esimesel kohtumisel terapeudiga on mõistlik mingi kohtumiste arv ning eesmärk kokku leppida. Tavaliselt toimuvad teraapiaseansid kord kuus või paari-kolme nädala järel. Kui ollakse suures kriisis, võivad kohtumised toimuda ka sagedamini. Erinevalt individuaalteraapiast võiks pereteraapias osaleda kogu pere. Teraapia eesmärk on suurendada toimetulekut nii, et muutused tekiksid inimese enda või pere sees ning oleksid püsivad.
