1. Peaksime õppima häälestuma oma viha tõelisele allikale ja aru saama, kus me omadega oleme (“Mis olukord see õigupoolest on, mis mulle viha teeb?”, “Milles on asi?”, “Mida ma mõtlen ja tunnen?”, “Mida tahan korda saata?”, “Kes mille eest vastutab?”, “Mida ma õigupoolest tahan muuta?”).
Võib tunduda, et need on lihtsad küsimused, aga hiljem näeme, kui mitmeharulised need võivad olla. On hämmastav, kui tihti me tormame lahingusse, ilma et teaksime, mida see sõda endast üldse kujutab. Võib-olla paneme oma vihaenergia sellesse, et püüame muuta või kontrollida inimest, kes üldse ei tahagi muutuda. Selle asemel võiksime panna seda energiat oma positsioonide ja valikute väljaselgitamisse. See kehtib eriti meie lähisuhete kohta, kus – juhul kui me ei õpi kasutama oma viha eelkõige omaenda mõtete, tunnete, eelistuste ja valikute väljaselgitamiseks-, võime langeda lõputute võitluste ja süüdistuste tsüklisse, mis kuhugi välja ei vii. Tõhus hakkamasaamine oma vihaga käib käsikäes sellega, kuidas areneb ja tugevneb meie selgem arusaam omaenda “minast”.
2. Peaksime edendama oma suhtlemisoskust. See võimaldaks meil saada ära kuulatud ja tagaks selle, et konfliktide ning erimeelsuste korral oleksime võimelised läbirääkimisi pidama. Ühelt poolt ei pruugi olla midagi valesti, kui valame viha välja spontaanselt, pikemalt järele mõtlemata. Mõnes olukorras on sellest abi ja mõnel juhul on see lausa hädavajalik – juhul, kui me ei esine solvavalt. Sageli võib säärane plahvatus pakkuda ajutist kergendust, aga kui torm möödub, saame aru, et miski pole õigupoolest muutunud. On olemas teatud suhteid, kus rahuliku ja mittesüüdistava positsiooni hoidmine on hädavajalik selleks, et muutus lõpuks aset leiaks.
3. Peaksime vastastikuses suhtluses õppima märkama ja peatama käitumismustreid, mis kuhugi välja ei vii. Tõhusalt ja arusaadavalt suhtlemine on raske isegi kõige paremas olukorras. Kui oleme vihased, on see väga raske. Vaevalt on võimalik ennast jälgida ja olla paindlik, kui oled tornaado keskmes. Ka siis, kui tunded löövad üle pea kokku, võime õppida, et tuleb maha rahuneda ja astuda sammuke tagasi, jõudmaks selgusele, missugune on meie oma osa selles vastastikuses suhtes, mis meid ei rahulda. See, et õpime oma käitumismalle jälgima ja neid muutma, toimub käsikäes meie isikliku vastutustunde kasvuga ja käib iga suhte kohta, millesse oleme kaasatud. Vastutustunde all ei mõtle ma sugugi enesesüüdistamist ega seda, et peaksime otsima probleemi põhjust ilmtingimata iseendast. Pigem pean siin silmas vastutusvõimelisust – see tähendab võimet jälgida vastastikuses suhtluses end ja teisi ning võimet tuttavas olukorras uuel ja erilaadsel viisil reageerida. Me ei saa panna teist inimest oma samme muutma vanas tantsus, aga kui muudame omaenda samme, siis ei saa tants enam vanade ettearvatavate mustrite järgi kuigi kaua kesta.
4. Peaksime õppima ennetama teiste vastukäike ja jääma endale kindlaks, kui nad nõuavad, et muutuksime jälle endiseks. Me kõik kuulume suurematesse kooslustesse, mis eeldavad meilt, et jääksime täpipealt samaks, kes oleme praegu. Kui hakkame muutma oma vana vaikimise, ähmasuse, eba-tõhusa võitlemise või süüdistamise mustrit, saab meile vältimatult osaks vastupanu või vastutöötamine. Soov, et me endiseks tagasi muutuksime, tuleb mõlemalt poolt: nii meie enda sisemusest kui ka meid ümbritsevatelt olulistelt inimestelt. Sageli teevad just meile kõige lähemad inimesed kõik selleks, et jääksime endiseks, ükskõik mida nad avalikult ka ei räägiks. Ka meie ise seisame vastu nendele muudatustele, mida me tahame teha. Mõlemad – nii tahe muutuda kui ka tahe muutustele vastu seista – on loomuomane kõikidele inimlikele süsteemidele.
Nii mõnigi meist saab hakkama sellega, et väljendab selgesti oma soovi muutuda, aga annab ometi alla ja astub tagasi säärase inimese palge ees, kes on asunud kaitsepositsioonile ja püüab maatasa teha seda, mida oleme öelnud. Kui meil on muutumisega tõsi taga, peame õppima toime tulema ängi ja süütundega, mida kutsuvad meis esile teiste inimeste vastukäigud või soovitused, et me ikka endiseks jääksime. Kõige raskem on siiski teadmiseks võtta tõsiasja, et üks osa meie sisemisest “minast” on see, kes kardab ja muudatusele vastu töötab.
Nüüd tahan öelda, et mitte kellelgi pole kerge loobuda vaiksest allaandmisest ja ebatõhusast võitlusest ning panna end rahulikult ja kindlalt maksma teades, kes ta on, kus ta on, mida ta tahab ning mis on või ei ole talle vastuvõetav. Oma mõtete ja tunnete väljaselgitamisega kaasnev ängistus tabab meid kõige valusamini just meile tähtsas inimsuhtes. Kui me tõepoolest suudame end selgemini ja otsesõnalisemalt väljendada, võivad teisedki inimesed hakata oma mõtteid ja tundeid sõnaselgemalt väljendama või nad võivad äkki taibata, et nad polegi üldse muudatuste peal väljas. Kui me sellest aru saame, seisavad meil võib-olla ees mõned valusad valikud. Kas jääda sellesse suhtesse ja sellesse olukorda? Või lahkuda? Kas jääda paigale ja püüda ennast muuta? Kui jääda, siis mida õigupoolest muuta? Neile küsimustele pole lihtne vastata, neile mõeldagi pole lihtne. Esmapilgul tundub, et on lihtsam jätkata vanal tuttaval moel ka siis, kui isiklik kogemus on näidanud, et see tee on kõike muud kui tõhus. Kaugemas tulevikus aga on ilmne, et kui juurutada selle raamatu õppetükid praktikasse, on nii mõndagi võimalik saavutada. Võime õppida mitte ainult seda, kuidas oma vanade vihadega uuel viisil ringi käia, vaid ka seda, kuidas hankida endale selgem ja tugevam minateadvus ning seeläbi jõuda eraeluni, mis pakub suuremat rahuldust. Paljud meie probleemid vihaga tulevad ilmsiks siis, kui peame valima, kas olla suhtes või olla meie ise. See raamat räägib sellest, kuidas oleks võimalik neid kaht asja ühildada.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Harriet Lerneri raamatust “Vihatants”.
