Avastasin, et mul on vist alati kõht nii tühi, kuna unustan oma sööki õnnistada. Kahman endale kõik imekiirusel sisse ja alles viimase ampsu ajal meenub, et kus on kohalolek? Ja ometi tean, kui oluline ja mõnus oleks toitu nautida. See pani mind mõtlema, kui näljane ma siis olen? Kui näljane ma olen mitte ainult süües, vaid üldse, elades?
Pean ausalt tunnistama, et mul on väga raske anda oma vanu riideid ära, isegi neid, mida ma pole juba aastaid kandnud. “Äkki, noh…” Mõne eseme olen tõesti võtnud uuesti käiku, mis annab justkui koheselt tõestust, et “läheb küll vaja”. Tõde on selles, et kui ma oleksin selle ära andnud (visanud), siis ma poleks mäletanudki, et mul selline asi olemas oli. Siin kohal on paslik mainida, et vanade riiete olemasolu ei takista mul uusi ostmast. Tulemuseks on see, et mu elukaaslasel on kolmandik kapist ja mul kaks kolmandikku ning riided kipuvad kapist välja jääma. Kui ma saaksin kapiseinu liigutada, siis teeksin seda salaja kindlasti. Ajan ennast naerma. Piinlik on. Sedasi ma kuhjan ennast, mitte ainult süües, riideid ostes, vaid ka soovides. Hoian vanu unistusi kinni, samal ajal uusi luues. Kaduneljapäev, mis enne noorkuud tuleb, pole ilma asjata. Selleks, et midagi uut saaks tulla, tuleb vana lahti lasta. Ma mõistan vanade asjade ja soovide väärtust, need on meid kunagi teeninud, loonud identiteedi. Need on miskid, millega on olnud hea ja mugav samastuda. Ikkagi me tahame ka midagi uut. Ma usun, et millegi uue tahtmine on väga inimlik, baasiline, see on meis kõigis. See on soov areneda, kasvada, liikuda edasi. Kui me seisame, siis oleme surnud. Mis saaks olla veel tähtsaim ülesanne siin elus, kui elada?
Kaduneljapäev annab meile võimaluse lasta lahti kõigest, mis ja kes meid enam ei teeni. Ma tean, et see võib hirmutav olla. Kuid tegelikult ei kaota me midagi, vaid võidame. Teeme ruumi sellele, mis aitab meil elada, mis aitab meil valida õnnelikku olemist. Pole olemas halbu valikuid, vaid need on meie mõtted, mis teevad selle valiku halvaks. Detsembri kaduneljapäev on veel eriti tänuväärne, see on vahetult enne, kui algab läänemaailmas uus aasta. Nagu topelt vägi. Täis kõhtu on raske endas kanda, täis südametunnistust veel raskem.
Tehnika: Kirjuta noorkuu ajal (noorkuu loomisest maksimaalselt 10h hiljem) loorberilehtedele oma soovid. Üks loorberileht, üks soov. Seejärel põleta need ära.
Noorkuu on see laupäev 24.12.2011, kell 20:06 (www.astronoomia.ee)
Minu enda kogemus
Mulle meeldivad kõik tehnikad, millel on küljes salapära-maitse. Mu süda hakkab kohe ärevusest põksuma. Olen kasutanud seda tehnikat mitme noorkuu ajal. Ainuke asi, et ma täpselt ei mäleta, mida olen soovinud ja kuna nn tõestusmaterjal saab ära põletatud, siis pole ka kuskilt järele kontrollida. Tean kindlalt väita, et mõned eredalt meelde jäänud soovid on täide läinud ja mõned veel mitte. Rõhutaksin siin kohal sõna “veel”.
See, et noorkuu on seekord veel jõulude ajal, on eriti tore. Lahe, armas ja müstiline tegevus, mida koos oma lähedastega teha.
Mõned soovitused:
– Usalda ennast, kirjuta need soovid, mis annavad sulle just sel hetkel hea ning harmoonilise enesetunde. Kui on mõni soov, mida sa loogiliselt peaksid soovima, aga see ei tundu kuidagi õige, siis ära kirjuta seda.
– Usu.
– Usu seda, et sa oled neid soove väärt.
Kui mitu soovi?
Mitte rohkem, kui kümme, aga vähemalt üks.
Ilusaid jõule ja täideminevaid soove.
Autor Kaidi Laur
Allikas www.catchingwish.com
