Tegelikkuses on see nii alati olnud. Kõik, mida me olevikus mõtleme, teeme, ütleme ja tunneme kujundab seda, mis edaspidi toimuma hakkab. Seetõttu öeldaksegi, et me saame oma elu muuta ainult olevikus, mitte siis, kui oleme pensionile jäänud või kooli lõpetanud. Minevik on tehtud ja tulevik ootab ettekirjutust. Tulevikku saame luua ainult nüüd ja praegu. Mul hakkavad peopesad sügelema, milline vastutus? Kuidas nii? Hirm poeb naha vahele kiiremini kui torm Patrik õues. Kõik mõtted on peitu pugenud ja värisevad nagu haavalehed, et ma neid jumala eest ei märkaks. Muigan. See tehnika annab lisaks loomisvõimalusele ka puhkust mu muidu tigedalt jahvatavale mõtteveskile. Mina tänan.
Nali naljaks, aga hirm on tõsine. See on see, mida me iga päev püüame vältida – vastutust oma elu eest. Kõik teised on süüdi, alustades partnerist ja lõpetades Jumalaga. Keegi ei taha teada, et tema mõte “ma olen paks nagu põrsas” või “elu on mu vastu julm” on tegelikult MEIE ENDA mõtted, meie enda kirjutatud tuleviku valu. Selles mõeldud mõttes (ja valus) pole süüdi meie vanemad, partner või valitsus. Kui me näitame kellegi peale näpuga, siis märgake, et pöial näitab taeva poole, üks sõrm kellelegi teisele, aga kolm sinu enda peale. Ma usun, et see on üks põhjustest, miks mõned inimesed naeruvääristavad või ei mõista vaimsust. Kes meist tahab olla süüdi? Kes meist tahab tunda, et paljuski siin elus on meie endi kätes? Inimesed, kes vastutavad oma elu eest ise, on julged! Siin kohal ei taha ma sattuda mõtete keerisesse “aga lapsed, kes ei saa ise enda eest vastutada” – see on teine küsimus ja teine teema. Mina räägin praegu minust ja sinust.
Aitäh kõikidele õpetajatele ja inimestele, kes on minust julguse välja raputanud ja esirindele määranud. Hea on teada, et tegelikult võitlen ma millegi ülla ja suure eest – see on iseenda eest. Oi jah, kuidas ma armastan ennast. Kõlagu see nii uhkelt kui tahes! Me oleme oma elu valmistajad ja vastutajad, oma elu kunstnikud. Mis sest, et lõuend on juba määrdunud, värvime üle või võtame uue!
Me võime ju jaanalinnu kombel pea liiva alla matta, aga üks hetk hakkab ka seal õhk otsa saama ja hirm võtab võimust. Kõik taandub vast sellele, kas me tahame elu näha või tahame silmad kinni pigistada ja teeselda, et elu on üks pime liivane/mullane auk?
Tehnika 363: “Targad räägivad, et aeg talvisest pööripäevast kuni aasta lõpuni on nagu lühendatud variant uuest aastast – tunded ja mõtted, mida sel ajal koged, jäävad sind saatma kogu järgnevaks aastaks; teemad, mis sel ajal üles kerkivad, vajavad uuel aastal lahendamist. Hea on praegu mõelda sellele, millel oleks aeg minna lasta ja mida uut on vaja sul oma ellu tuua, et see oleks õnnelikum, täisväärtuslikum, rahuldustpakkuvam,” Piret Jõemägi.
Tehnika 363 pärineb ühelt minu õpetajalt
Allikashttp://catchingwish.com
