Selleks, et piire ületada, peavad kõigepealt piirid olemas olema. Piirid on isiklikud, nagu kehamõõdud. Igalühel oma. Vahel unustame oma piiride (nagu kehadegi) eest hoolitseda. Testime, tallume, rikume. Nihutame suuremaks, väiksemaks. Võime olla mõjutatud välistest teguritest või sisemisest tundmatusest.
Kui me ei pane tähele, mida tunneme, siis eksimegi ära. Emotsioonid näitavad kaardil, kust lähevad meie, kust ema, isa, venna/õe, sõprade, töökaaslaste ja võõraste piirid. Millegipärast oleme õppinud tähelepanelikumalt vaatama, mis toimub väljaspool piire. Kõnnime uhkelt, püss õlal, edasi- tagasi, vahel kellegi suunas ähvardavalt sihtides. Sealjuures märkamata, et vaenlane võib olla juba ammu seespool piire. Keegi, kes saboteerib ja reedab, avades Trooja hobusele väravad.
Nii nagu väljas, nõnda ka sees. On olemas riikidevahelisi sõdu, aga on olemas ka kodusõdu.
Wikipedia järgi on viirused elusorganismide siseparasiidid. Kõige tõhusamaks viirushaigusi tõrjuvaks vahendiks on inimese enda organismi immuunsüsteem. Immuunsüsteem on organismi kaitsesüsteem.
Voorustest saavad viirused, kui ignoreerime või surume alla tundeid, mis karjuvad, et midagi on valesti. Ja vahet pole, kas neid rikub keegi väljastpoolt või seespoolt. Kui me ei võta neid tõsiselt, teeb viirus haigeks. Haigused naelutavad meid omakorda voodisse ja võtavad (elu)energia.
Kui teeme enda üle nalja selleks, et teisi lõbustada või väidame “ma olen liiga rumal”, siis kus päriselt pesitseb vaenlane? Nii kaua, kuni me ise ei võta ennast tõsiselt, miks peaks teisedki?
“Ise ta ju ütles, et ta ei saaks sellega kunagi hakkama.”
“Ta ju alles õpib.”
“Ta alles proovib, vaatame paari aasta pärast.”
Ja neid näiteid on palju. Need on meie endi sõnad, mida teised on uskuma jäänud.
Tehnika 359: Selleks, et liikuda varjust valgusesse, peame õppima ennast tõsiselt võtma.
Minu kogemus tehnikaga 359:
Olen aru saanud, et senikaua kuni pean ennast “alles teel olevaks”, senikaua olengi alles teel. Soovid ootavad oma täitumist mingis ebamäärases ajamääratluses. Ma ei viitsi, ega taha olla terve elu alles teel.
See tehnika tuletab meelde, et vanusega kaasneb kogemus, mis on aja üks positiivsetest omadustest. Paneb sind peatuma, tagasi vaatama ja imestama, kuhu sa jõudnud oled. Mida kõike teinud ja kogenud. VAU. Näha enda kasvu. Arengut. Näha, et tegelikult oled olnud juba mitu aastat valmis oma unistusi täide viima.
Tehnika pärineb Julia Cameron’i raamatust “The Artist’s way. A Spiritual Path to Higher Creativity.”
Allikas: http://catchingwish.com
