1. Aeg on ainuke, mis on meie kui inimeste jaoks piiratud. Oleme pannud aja võrduma eluga. Piiratud aeg on piiratud elu. Kiirelt minev aeg on kiirelt elatud elu. Aega kulutada, tähendab tegelikult kulutada elu. Milline tänu ja au, kui keegi leiab oma elus viis minutit või mitu tundi sinu jaoks! Me oleme harjunud kõike iseenesest mõistetavalt võtma: oma elukaaslasi, oma sõpru, oma pere, oma töökaaslasi, inimesi tänaval, poes, kes jäävad seisma, et sinu küsimustele vastata.
2. See lause võib öelda, et ükskõik kellele või millele me siin elus oma aega (elu) kulutame on meile tähtsad.
3. See lause võiks panna meid mõtlema, mis või kes on meile tähtsad. Teha selgemaks, kui palju ja miks me kellelegi või millelegi oma elu kulutame. Kas inimene, kelle heakskiitu me iga kulutatud ületunniga tööl tahame saada, on päriselt ka oluline? Või on hoopis olulisem laps kodus?
4. Aja ja elu üle järele mõtlemine toob hingerahu, et miks mul on vahel tohutult raske lasta lahti inimestest ja/või asjadest. Sedasi tundub see loomulik. Ma olen neile ju kinkinud aastaid oma elust. Võib-olla ei olegi ma niivõrd kurb selle inimese (tegevuse) pärast, kuivõrd leinan oma isiklikku eluaega. See on hoopis uus vaatenurk.
5. Elu ja aja üle järele mõtlemine koputab ka mu unistuste sahvri uksele. Miks on unistused ikka seal, tolmunud riiulitel? Miks kulutan oma elu asjadele, mille tähtsus on kaheldav?
6. Ja viimaks, see lause inspireerib mind. See lause peatab millegi. Peatab valede väärtuste veski.
Tehnika 357: Kui näed mõnda tähte langemas, siis sule silmad ja soovi.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
