Sain hommikul kokku oma sõbrannaga. Seal ta istus, minu vastas, sama armas, kallis ja avatud, nagu ma teda pool aastat tagasi mäletasin. Taipasin, et sõpruse maailmas puudub aeg ja kvantiteet. Pole vahet mitu korda sa kellegagi kuu jooksul kokku saad või telefonis räägid. Oluline on sisu. Oluline on usaldus ja avatus. Oluline on tunda, et temal on täpselt sama hea nagu sinul.
Täna mõtestasin endale esimest korda lahti Sõbrapäeva olemuse. Asi pole shokolaadis, lilledes, südametes või Amori nooltes. Asi on järele mõtlemises ja aja maha võtmises.
Facebookis levis mitu Sõbrapäeva arutelu. Kas ühe päeva asemel ei peaks iga päev oma sõpru armastama? Kas elukaaslane on sõber? jne. Tore, et me nende teemade üle mõtteid vahetame! Kiires ja rutiinses elutempos unustame seda enamjaolt teha. Huvitavad küsimused ju! Suhete mõistes ka baasilised. Kes on meie partner? Milliseid väärtusi ta võiks omada? Kes on minu sõbrad? Mida ma nende puhul oluliseks pean? Kas me mitte hinda üle oma võimeid, kui väidame, et paneme iga päev tähele oma sõpru või mõtleme neile? Või kui väidame, et lilli võiks oma naisele iga päev tuua, ise seda ometi mitte tehes? Olen 110% nõus, et oleks imeline, kui me seda kõike tihedamini teeksime. Eks omamoodi armastamegi iga päev neid, kes kallid. Küsimus on vast selles, kas me selle armastusega ka midagi ette võtame?
Mäletan, et koolis oli 14.02 mulle hirmutav. Kes kellele kaardi teeb või tegi? Kes kellele mida kinkis? Nagu mehhiko seebiooper, ainult, et lapse maailmas. Asi polnud pelgalt mõtete mõlgutamises ja armastamises, vaid ootustes ja asjades. Ootused on need, mis toovad kaasa pettumuse. Pettumus aga kannatuse. Pean tõdema, et üks minu elu suurimaid mustreid on pettumine. Ma ei kannata seda tunnet! Avastan tihti end kihutamas kuskile metsapoole, et mitte seda kogeda. Püüan päästa suhteid, mis juba ammu hauas. Seetõttu on vahel nii lihtne väita, kui hea on üksindus. “Ma ei vaja enda kõrvale partnerit.” “Ma ei vaja endale sõpru ja tuttavaid.” Mõnikord me ei vajagi. Minu kogemus ütleb, et enamus kordadel, kui nii väidame, süstime endale midagi uimastavat. Sel juhul elame maailmas, millel pole just palju tegemist eluga, mida võiksime elada.
Võib- olla on Sõbrapäevast saanud üks odav ootuste ja asjade jünger. Las ta siis olla. Iseasi, millise väärtuse sina talle annad! Mulle hakkas see päev alates tänasest meeldima. Tunnen suurt tänulikkust, et on olemas vähemalt üks päev aastas, mis justkui vägisi paneb mind nendel teemadel ajusid ragistama. Ja mulle tundub, et mitte ainult minul.
14. veerbuar tõi mälusoppidest esile ka need päevad, kui me lastena peale mitme tunnist meres olemist soojendasime ennast vastu päikesekuuma kivi ja rääkisime kelleks me saada tahame. Sel hetkel oli kõik võimalik! Ei ootusi, pettumusi, mõttetuid kingitusi, vaid teadmine ja sõbrad, kellega seda kõike jagada. Olid alles ajad!
Tehnika 356:
1. Osta heeliumiga õhupall. Kui sa ei saa heeliumiga õhupalli, siis võib olla ka tavaline;
2. Kirjuta väikesele paberile oma soov;
3. Seo see paber õhupalli külge ja lase sellel õhupallil tuule käes oma tee leida. Lase soov vabaks, et ta saaks end täitma minna.
PS! Garanteerin, et kui teete seda koos kellegi kalliga, siis on topelt mõnus.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
