Kui sa ei tea, mida sa teha tahad, siis sellest tehnikast tuleb täna juttu. Või kui sa ei tea (enam), mis sind õnnelikuks teeb või rahu toob.
Jah, täna kirjutan sellest, kuidas “ei” öeldes ütleme endale “jah”.
Usun, et paljud meist on kogenud tunnet, kus iga rakk kehas karjub “ütle “ei”!” ja see, mis välja tuleb, on “okei…ma teen seda” vms. Pärast selliseid situatsioone minu keha väriseb. Vihast. Solvumisest. Kurbusest. Millest iganes. Mõtted sõimavad: “No miks ometi!?” Millegipärast on meil komme olla enda vastu ekstra karmid, kui on tõeliselt raske, nagu ümbritsevast ja sees toimuvast oleks veel vähe. Sisemine kriitik nüpeldab sellise hooga, et hing lakub päevi oma haavu. Vahelepõikeks ütlen, et kui seda mustrit muuta, muutub palju. Kui on raske, siis kurjustamise asemel vea end hoopis massaaži või vanni. See annab oluliselt rohkem (positiivset) energiat ja jõudu. Kurb tõsiasi on muidugi see, et kipume selle nüpeldamisega nii hoos olema, et me ei kuule koputavat hellust.
Põhjused, miks me “ei” ei julge öelda on palju: süütunne, häbi, hirm kedagi kaotada või suhteid rikkuda jne. Tõsi, kui ütleme millelelgi “ei”, siis see miski lõppeb. “Ei” toob endaga kaasa pinge. Kes meist tahab olla pinges? Pigem teha see asi kiiresti ära, kui taluda pettunud häält teisel pool toru. Kuid “ei” ütlemine annab võimaluse olla hetkes.
“Ei” ütlemine annab võimaluse saabuda endasse, et kuulata… mis tegelikult toimub. Miks ma ei talu seda pinget? Mis pinge see selline on? Mida või keda kardan kaotada? Kas mul on üldse võimalus kedagi kaotada? Kas teen peaaegu ükskõik mida, et keegi mind armastaks? Kas võtan vastutuse teiste inimeste mõtete, valikute, tegevuste eest? Kas õigustan oma eksistentsi?
“Ei” ütlemine annab võimaluse jõuda kehasse ja teda kuulata. Kas keha tahab magada? Puhata? Süüa? Armastada? Hellust? Loodusesse minna? “Ei” öelda?
“Ei” ütlemine aitab meil aja maha võtta ja küsida, miks teeme asju, mida tegelikult ei taha. “Ei” aitab meil teadlikuks saada.
Kui lähemalt ja emotsioonitult vaadelda, siis enamus kordadel pole asi “ei”-s, mida öeldakse, vaid viisis, kuidas “ei” öeldakse. Ja enamus kordadest on see reaktsioon, mitte teadlik piiride tunnetamine ning kehtestamine.
Keeldumine on puhastusprotsess.
Kellele või millele anname oma väe ja energia? On see õigustatud? On sellel “puhtad” (sul on tahe ja aega) või “mustad” (süütunne, vajadus olla aktsepteeritud) põhjused?
Tehnika 347: Kui sa ei tea, mida tahad, siis välista. Välista kõik see, mida kindlasti tead, et ei taha. Välista kõik, mis võtavad sinult energiat (inimesed, tegevused, esemed). Nagu menüüs… Kui sa ei tea, mida süüa tahad, siis välista need, mida sa ei taha ja vaata, mis järgi jääb.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
