Enda teistega võrdlemine söövitab igasuguse loovuse. Paneb energiatult lakke vahtima, et kadeduseuss saaks oma mulda kobestada. Tiina Pedak on mulle öelnud, et kui märkan kadedust, siis näen elu läbi puuduse prisma. Paar päeva tagasi levis Facebookis lühijutt, kuidas mees sõidab ühistranspordis ja mõtleb: “Naine on õel, sõbrad alatud, ülemus loll…” Selja taga seisab ingel, kes kirjutab oma märkmikusse kõik ülesse, ise mõeldes: “Kummalised soovid!”
Miks küll pööratakse tähelepanu sellele, mis on puudu? Mitte sellele, mis olemas? Kulutame enda väge, et teha asju nii, nagu keegi teine seda teeb ja siis oleme õnnetud, et meil ei õnnestu selleks teiseks saada. Sealjuures unustame ära, et ainukesed, kes me olla saame, oleme me ise. Nagu Oscar Wilde ütleb: “Ole sina ise, sest kõik teised on juba võetud!”
Tähtis on mõista, et sama kehtib ka teiste inimeste kohta, neil on samuti õigus olla nemad ise. Usun, et nii kaua, kuni me ei luba endal olla meie ise, nii kaua ei luba me seda ka teistel. See on heaks märguandeks, kus sa tänasel hetkel endaga oled.
Tuli tahab laieneda, see on tema loomuses. Kuid selle laienemise juures ta ei märka, kui palju kahju ta teeb ümbritsevale. Sama on võrdlemisega. Kui võrdleme ennast teistega, siis me ei märka, millise kuivanud tühermaa seesmiselt tekitame. Küünal on mõnus siis, kui ta loob õige meeleolu, mitte tulekahjut tekitades.
Tehnika 341: Muinasjuttudes tähistab arv kolm järgmist mudelit: esimesel katsel ei lähe asi korda ja ka teisel katsel mitte, aga kolmandal katsel leiab miski juba aset.
Tehnika pärineb raamatust “Naised, kes jooksevad huntidega”, kirjutatud Clarissa Pinkola Estés.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
