Samu asju uuesti ja uuesti tehes kulutame aja kukrut. Kuniks saabub hetk, mil mõistame, et elu on jäänud elamata, võimalused on maha magatud ja sillad põletatud. Ja seda kõike sellepärast, et kartsime või olime laisad.
Mugavustsoon võib näida kui kord. Kuid tegelikult on see labürint: samad seinad, sama koht, mustrid, tupik…Me kardame mugavustsoonist väljuda, sest see võib kaasa tuua kaose, mis paiskab kõik kildudeks. Tunneme õudust kildude ees, sest need loovad segadust, valu, haavu, raskusi, kõik hakkab jälle otsast peale – tunnet.
