Tommy Hellsten on kirjutanud, et elu ise on piisavalt suur, et kõlvata elu mõtteks. Kui sa oled sündinud, siis sul on kätte võideldud maailmas olemise luba. Enamasti me unustame selle. Hakkame mõtteid mõlgutama teemadel, miks ma olen siia sündinud? Mida pean tegema, et saavutada üks või teine asi? Hindama, mida oleme väärt. Võrdlema end teistega.
See, kuidas me siia maailma sünnime, on tõeline ime; millest alguse saame ning milliseks üheksa kuu pärast kujuneme. Kuid sellest imest ei ole meile küllalt. Nõuame veel põhjendusi, tõestusi, et lubada elamist.
Sooritusvajadus toob pinged kehasse ning kahtlused põue. Kas minus on piisavalt jõudu, et ootuseid lõpuni vedada? Kas minu tulemustega ollakse rahul? Kui pingutan (teen) natuke rohkem, siis jõuan veel parema tulemuseni!?
Võitleme millegi nimel, mis on meile juba sünniga kaasa antud. Võitleme eksisteerimise loa pärast. Aga selles see konks ongi, me ei pea tõestama teistele (ja ka endale), et oleme elu väärt. See, et me üldse elame on juba piisav tõestus, et oleme.
Tean, et seda on lihtsam öelda või kirjutada, kui päriselt tunnetada. Lubada endal olemas olla ainult sellepärast, et ma olen. See kõlab kuidagi nii õigelt ja samas kaugelt. Mu meel küsis kohe, kas tõesti on mu elu mõte elada? Niipea, kui olin saanud selle välja kirjutatud, teadsin, kui rumalalt meel end tunneb. Saab selleks üldse midagi muud olla?
Asi pole tegevustes, asjades, inimestes või situatsioonides, vaid tähendustes, mida neile anname. Kui me ei hinda ennast enda või elu elu pärast, vaid soorituste järgi, siis pole imestada, et oleme väsinud ning elu paistab probleemina, mida tuleb lahendada.
Tehnika 324: Stephen Covey: “Peamine pole mitte oma graafikus olevat asjade prioritiseerimine, vaid hoolistemine selle eest, et su graafikus oleksid sinu prioriteedid!”
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
