Mõnikord ei ole elu ilus. Tagantjärgi saab ikka targutada ning õppetunde õppida, kuid see on enamjaolt ainult tagantjärgi. Maailmas on ja jääb juhtuma halbu asju: lapsi väärkoheldakse, loomi piinatakse, maavara ekspluateeritakse jne. Aga see on ju humaansuse tunnusmärk, et teatud asjad lähevad hinge ja me ei ela kõigele kaasa naerul sui!
Jah. Mõnikord pole elu ilus. Kuidagi raske on seda isegi kirjutada või välja öelda, sest sees on tungiv vajadus loota elult küllust. Ainult ilusa elu otsingus läheb kaduma üks väga oluline mõiste, milleks on Sügavus. Ja üks oluline tegevus – näha kaugemale oma nina otsast.
Vahel on päris mõnus rääkida oma sõpradega pinnapealsetest asjadest, vaadata mõttetuid filme ning lugeda sisutuid uudiseid. Aga seda ainult vahel. Mul kuidagi õnnestub ülesse leida need, kes julgevad end avada, kes näevad riietest, oma kodumaast, egost, põhimõtetest kaugemale. Ja mis siis, kui need inimesed toovad kaasa konflikte või ebamugavaid teemasid, et tuleb teha märkusi “miks on vaja nii tõsistest asjadest rääkida?”. Ma tean, mis mulle nende juures meeldib. Neis on julgust, ausust ja avatust käia sellistes hinge ja meele nurgatagustes, kuhu enamus minna ei taha.
Ühegi kaevu põhi pole läikivalt puhas. Seal võib olla palju asju peidus, mida me ei taha ise näha ja jumal hoidku, kui seda näeksid veel teisedki. Aga põhi on vajalik vormi hoidmiseks, et kaev saaks täita oma eesmärki – olla kaev. Igal põhjal on oma funktsioon.
Me kardame oma põhjasid, sest seal on pime, võib-olla külm (kuum), seal võib elada igasugu veidraid elukaid või teiste inimeste poolt visatud esemeid, mis reostavad meie (hinge)vett. Kui lähme kuskile ujuma, siis üks esimesi asju, mida teada tahame on, et milline on selle veekogu põhi: liivane, mudane või kivine? Kõigil on omad lemmikud ja omadel põhjustel. Vast võib see olla üheks väikeseks vihjeks, milliseid omadusi kardame me enim ja miks?
Uppudes vajame pinda (põhja), sest siis saame ennast ülesse tõugata, et kiiremini pinnale tõusta või hetkeks puhata.
Elu ei ole alati ilus. Põhjad ei ole alati liivast. Alati ei näe sogase vee tõttu põhja. Kuid põhjal on ülitähtis funktsioon. Teda eirates eirame osa endast, osa probleemidest, osa sündmustest.
Tänane valitsev Eesti poliitika tundub hulpivat selles pinnapealses sogas. Ei julgeta vaadata oma põhja, vaid õigustatakse, süüdistatakse, püütakse päästa ning mitte vaadata, mis seda vett sogaseks ajab ning inimesi uputab.
Põhi pole kunagi ainus probleem. Me ei pea samastuma põhjaga ning kaasa minema kõige sellega, mis sealt leidub. Vaid leidma sealt selle toetuspinna, mis näitab, mida minevikust tuleb tunnistada, millised vanad asjad ära visata. Põhi aitab meil kiiremini pinnale tõusta, me võime leida põhjast tröösti ja vabastada sinna kinni jäänud esemed, mis mustavad hinge.
Ärge otsige ja nautige ainult ilusat pealispinda. Sügavus on see, mis teeb teist salapärase, huvitava ja annab teie-maitselist hingevett neile, kes seda vajavad või soovivad. Ärge kartke vaadata oma hingekaevude põhja.
Kui elu pole parasjagu ilus, siis julgege ära käia seal pimeduses ja uskuge mind, te jõuate oluliselt kiiremini pinnale, kui siis, kui hulbite pinnale lähedal.
Tehnika 316: Põhja jõudes jõuame kiiremini pinnale.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
