Kaks ja pool nädalat tagasi sündis meile poeg. Esimene laps. Koos selle uue eluga taassündisin ka mina. Enam ei ole ma ainult naine, vaid ka ema. See on elu vastutusrikkam roll. Miski pole endine. Kõik mu ümber on omandanud uue tähenduse ja vaatenurga, alates turvavööst ja lõpetades nõudepesu vahendiga.
Pelgasin lapsi saada, sest kuskil sees oli uskumus, et lapsed rikuvad elu. Seda seesmist uskumust toetasid paljud jutud pealkirjadega “Mingiks ajaks sind üldse ei eksisteeri”, “Oled piimakombinaadist sitakoristaja”, “Suhted purunevad” jne. Hirmus oli mõelda, veel vähem selleks saada.
