Kas poleks mõttekas olla enda vastu aus, teades, et need inimesed, kes sinu ümber on, aktsepteerivad ja peavad tõelisest sinust lugu? Selle asemel, et omada enda ümber inimesi, kellele meeldib ainult sinu mask?
“Inimtragöödiad:
Me kõik tahame olla erakordsed
ja me kõik tahame sobituda.
Kahjuks erakordsed inimesed sobituvad harva.”
Sebastyne Young
Kas sa sobitud või kuulud inimeste sekka? Alguses mõtlesin, et see oleneb situatsioonist, kuid tegelikult oleneb see ikkagi inimesest. Tean inimesi, kes olenemata kohast ja ümbritsevast on alati nemad ise. See on tõeline kuulumine, aga Iseendale. Sobitudes me ei väärtusta seda, kes me oleme. Sobitudes arvame, et meis on midagi, mis pole piisav või on väär.
Jean Liedloff räägib ja kirjutab sellest, kuidas me Lääne ühiskonnas kasvatame oma lapsed abituteks, tehes nende eest asju, eeldades, et nad ise ei saa hakkama. Ta tõi näite ühest naisest ja tema kolmeaastasest pojast. Nad peatusid kõik koos basseiniga hotellis. Ema käis oma lapsel järgi ning keelas tal basseini ääres mängimast. Jean vaatas seda mõnda aega pealt ning esitas emale väljakutse paludes, et ema lahkuks mõneks ajaks lapse silmapiirilt. Kuid samal ajal kõik jälgiksid last ja eksperiment oleks turvaline.
See laps käis basseini ääres, proovis sinna toppida vaheldumisi ühte ja teist jalga ning sai isegi aru, et tegemist pole vist kõige turvalisema kohaga ja loobus sinna sisse saamisest. Peagi märkas ta, et kahe basseini vahelt viib umbes 20 cm tee purskkaevuni. Ta päterdas sellest üle, mängis seal purskava veega ning sellest tüdinedes hakkas tagasi tulema. Poolel teel, sellel 20 cm sillal, tuli nähtavale poisi ema. Poiss sirutas oma käed välja ning hakkas lohutamatult nutma. Enne ema märkamist sai ta suurepäraselt ise hakkama.
Ema reageeris mitte lapse võimekusest, vaid enda hirmust ja usaldamatusest elu turvalisuse vastu,. Sedasi käitudes anname oma lastele infot, et nad ei saa millegagi hakkama.
Minu põlvkond ja minust vanemad on ülesse kasvanud teadmisega, et imikud on tundetud ning vähe arenenud. Arvestades, millise kiirusega nad arenevad, on tegelikult nad väikesed geeniused ja meie, täiskasvanud, areneme aeglaselt. Imikud on ühenduses kõigega, nad on hetkes, neid puudub mina ehk ego ning nende mõtted ja tunded pole jõudnud veel mustreid looma hakata.
Kui meid on lapsena peetud saamatuks, siis pole ime, et me end täiskasvanuna saamatuteks peame. Me häbeneme, kui meis on midagi valesti ja häbi mittetundmiseks kasutame erinevaid maske. Arvame, et kui me ei sobitu teatud ringkonda, siis meid ei armastata. Kui sa kuhugi ei sobi, siis sind suure tõenäosusega tõesti ei armastata. Aga miks sa nende inimeste armastust tahad, kellega sa kokku ei sobi?
Mõned inimesed on maskidega nii harjunud, et nad enam ei tea nende olemasolust. Üldjuhul on sellistes inimestes mingi ebakõla. Sa ei saa aru, mis sind häirib selle muidu nii rõõmsa, sõbraliku ja toreda inimese juures. Annad hinnangu, et ta pole autentne.
Sobitumise õppetunniks on, et sa võid võtta kaalust alla, panna juuksepikendused, tohutult õppida, olla staatusega, sõita uhke autoga, kuid sa ei pruugi ikka meeldida. Inimesed suhtuvad sinusse täpselt samamoodi nagu varem. Kuid vahe on selles, et nüüd sa ei meeldi ka Iseendale.
Kas poleks mõttekas olla enda vastu aus, teades, et need inimesed, kes sinu ümber jäävad, aktsepteerivad ja peavad tõelisest sinust lugu? Selle asemel, et omada enda ümber inimesi, kellele meeldib ainult sinu mask?
Miski pole väär, kui sa tunned end hästi. Ka maskid on üks osa ühiskonnast, sotsiaalsusest, tööl kanname üht, kodus teist. Oluline on selle juures teada, millist maski ja miks sa sel hetkel kannad. Kas otsuste tegijaks on mask või seda rolli mängiv sina?
Kui sa aga tunned end õnnetu ja üksildasena, siis need tunded paluvad sinult muutust.
See on teadlik valik olla igas hetkes autentne. Ma ei arva, et see on lihtne ülesanne, sest olles ise aus, peegeldab maailm sulle ausust vastu. Need, kes varem naeratasid ebaausatel põhjustel, enam sulle ei naerata. Nõndanimetatud sõbrad, kellele sümpatiseeris sinu mask, enam ei helista. Inimesed, kellele sa ausalt arvamust avaldad, solvuvad. jne. Kui sa lased lõdvemaks “mida teised minust arvavad” haarde, siis annab järele ka sinu “vajadus olla täiuslik” haare. See tähendab, et sinu enda hirm olla ebatäiuslik võib aktiveeruda.
Tehes näo, et meile ei lähe korda teiste inimeste arvamused, valetame Iseendale. Või kui olemegi suutnud endale ehitada sellised seinad, mis ei lase teiste öeldul haiget teha, siis ma arvan, et oleme enda isoleerimisprotsessis. Ainult siis, kui oleme avatud, saame me teiste inimestega ühendust. Kui avame oma südame, siis oskame olla empaatiline ning kaastundlik.
Vajad endalt suur armastust ja hoolt, kui valid olla Tõeline sina. Vastasel juhul on see karm koht, kus olla. Aus hing vajab puhta hinge meetmeid. Aus hing vajab tohutut julgust, aga kui sa leiad selle söakuse Iseendast, siis olen kindel, et sa ei kahetse.
Tehnika 301: Kes ma olen?
1. Istu mugavalt ja pane tähele oma hingamist. Luba oma sisse- ja väljahingamisel olla sügav ning ühtlane, kuid ära kontrolli oma hingamist. Eesmärk on end lõdvestada.
2. Seejärel luba oma kehaosadel lõdvestuda. Näiteks: ma tunnen, kuidas mu sääred lõdvestuvad, siis reied, tuharalihased jne. Käi läbi kogu oma keha, kuni juusteotsteni.
3. Too oma tähelepanu taas hingamisele. Kui tulevad argised mõtted, siis jälgi neid kui pilvi. Ära mine nendega kaasa, st ära hoia kinni, ära analüüsi, ära tõrju eemale ega anna hinnanguid. Luba oma meelele, et te võite peale harjutust kõik need mõtted läbi käia ning too oma tähelepanu jälle hingamisele.
4. Küsi endalt, kes on see, kes vaatleb? Esita endale seda küsimust meditatsiooni ajal mitu korda. Tee rahu ka sellega, kui sa ei saa vastuseid, kuid pane tähele kõike, mis pinnale tuleb.
David Fontana “Kuidas mediteerida”
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
Vaata ka: http://2bthankful.com/
Vaata videot siit.
