Vahel tuleb ette sellised perioode, kus kõik kisub viltu. Nädal tagasi anti mulle võimalus selles perioodis teadlikuks jääda. Teadlikkus enda tegevustest ehk enesevaatlemine on ütlemata huvitav, sest näed endaga toimuvat aegluubis.
“Viltu kiskuma” tähendab tegelikult, et juhtuvad ootamatud asjad. Need, mida sa ei plaaninud.
Karam Kryia (Kundalini jooga numeroloogia) koolitusel õpetatakse, et lootus on meelemäng. Mõnes mõttes on see karm, sest on ütlus, et see, mis viimasena sureb, on lootus. Kuid selles karmuses on oma tõde. Kui sa võtad sõnal “lootus” tähe “L”, jääb sul alles “ootus”. Ja “ootus” on ettekirjutus, kuidas inimesed peaksid käituma või kuidas miski siin elus peaks minema. Ootuste puhul on 50% võimalus, et asi läheb nii, nagu sa soovid ja 50% võimalus, et asi läheb sellest kaarega mööda. Viimase versiooni kohaselt on tagajärjeks pettumus. Lootmisega on sama keiss. 50% pettumuseshanss on liiga suur.
Sattusin hiljuti ühe armsa blogi peale, mida peab Kelle Hampton. Ta on fotograaf, kes räägib oma elust koos kolme lapsega, kellest üks on downi sündroomiga. Tema raamat “Bloom: Finding beauty in the unexpected” lõikas mu südame lahti (ja hiljem lappis selle uuesti kinni). Tema ausus on hinge liigutav. Ma lihtsalt nutsin ja nutsin, kui ta raamatut lugesin. Mitte sellepärast, et see oleks kurvalt kirjutatud, vaid sellepärast, kui ühendatud inimesed on. Me hingame sama õhku, me kõigi südamed löövad rütmi, me tunneme samu tundeid, meil kõigil on midagi, mida soovime muuta, meil kõigil on unistused, soovid ja tahe. Ja me kõik loodame parimat. Me oleme kootud ühte võrku.
Ta kirjutas, et kui ta sai oma teise lapse esimest korda oma käte vahele, siis ta teadis. Teadis, et see pole “tavaline laps”. Ta kirjutab, et samal ajal, kui ta vaatas selle lapse silmadesse, puuris tütar end tema hinge, öeldes: “Love me, love me. I’m not what you expected, but oh, please love me.” (“Armasta mind, armasta mind. Ma pole see, keda ootasid, aga oh, palun armasta mind.”)
Tema teine laps sündis downi sündroomiga. See oli kaugel sellest, mida üks ema ja isa ootasid. Kõik, kes soovivad lapsi, loodavad, et ükskõik mis, aga et nende lapsed sünniksid tervetena. Ja kui sünnib ootamatu, siis see lõikab. Ootamatu paneb su vastamisi Jumalaga.
Kas me usaldame seda, mis juhtub? See, mida ma ennem mõtlesin ühendatuse all on, et me oleme suutelised panema end olukorda, mida see ema (ja isa) võisid tunda. Me teame seda sellepärast, et oleme ise seda tunnet kogenud (küll karmuse skaalal oluliselt väiksemal tasemel), kui oleme ootamatustega vastamisi. Oleme olnud hirmul, pettunud, vihased ning leinas. See viimane oli minu jaoks üllatus. Kui mul eelmine nädal kõik viltu vedas, siis kogesin sügavat leina, st ma leinasin oma (l)ootuseid, mis said nii äkitselt “surma”. Kelle raamatut lugedes mõistin, et ka tema leinas oma ootust ja lootust, et sünniks terve laps.
Leinaprotsessi ajal on väga huvitav olla Iseendast teadlik. Siis see valu on füüsiline. Olgugi, et sul pole ühtegi haava ette näidata, aga sa tead, et su süda sõna otseses mõttes tilgub verd. Sul on tunne, et sa ei saa siis hingata, sest miski pitsitab su kurku. Sa oled õnnetu nagu laps. Tahaksid, et keegi “suur” tuleks ja lohutaks, armastaks ning teeks kogu selle halva heaks. Oled vihane, kui mõistad, et keegi seda ei tee. Nendel hetkedel mõistad, et sul tuleb usaldada, sest muu ei aita. Sul tuleb usaldada, et kõigel on põhjus. Ja see põhjus on lõppkokkuvõttes midagi head. Sa pead usaldama seda ootamatut, Jumalat, oma saatust.
Ootamatud olukorrad ütlevad sulle seda sama: “Love me, love me. I’m not what you expected, but oh, please love me.”
Ja seda ma eelmine ja see nädal tegin. Armastasin neid situatsioone, ennast, haigust, ootamatusi ja inimesi enda kõrval. Armastasin seda, kus ma olin, kes ma olin. See ei tulnud kergelt. See tuli läbi pisarate, pettumuse, valu, aga ma kogesin, et ka siis on võimalik ennast tõeliselt armastada. Ma hoidsin teadlikult oma tähelepanu usaldusel ja sellel, et kõigel peab olema kõrgem eesmärk.
Tehnika 297: Leia ilu ootamatustes.
Kui su elus on ootamatud olukorrad, siis püüa neid armastada. Püüa nendel hetkedel armastada ennast. Ma tean, et see on valus ja sa tahaksid kõike muud. Kuid luba endal olla kurb, sellepärast, et ootuse/lootuse surm on samasugune surm, nagu mõne lähedase. Võib-olla on ootuse/lootuse surm karmuse skaalal väiksem, kuid sa tunned samu tundeid. See kõik on okei ja eluterve. Ja ma kallistan sind, kui sa oled kuskil sellises kohas. Elu on turvaline. Ta peab olema. Kõigel on kõrgem eesmärk. Vali seda uskuda.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
Vaata ka: http://2bthankful.com/
